27. aug. 2021
Ande Etti tegevusterapeut
Kui sinu õpilaste seas on autistlikke lapsi või noori, võid õpetajana avastada neis intelligentsed ja laia silmaringiga vestluspartnerid, kes toovad klassiruumi värskeid mõtteid ja originaalseid vaatepunkte. Teisalt võid, ja sageli nii ka juhtub, olla ehmunud ja segaduses, kui sinu õpilase suhtluslaad juhtub olema väga erinev sellest, millega oled harjunud.
Põhjuseid mõistmata on kerge ajada autistliku õpilase otsekohest suhtlusstiili, info vastuvõtmise laadi ja omamoodi sensoorseid vajadusi segi vastutöötamise või pahatahtlikkusega, mis omakorda võimendab õpetajas ebakindlust ning soodustab pingeliste olukordade teket klassiruumis.
Kuigi autistlik õpilane võib näida kohati tohutult eneseteadlik ja isepäine, vajab ta täiskasvanu avatud suhtumisel rajanevat tuge, et tema kavatsusi tõlgendataks mõistmisega ega aetaks segi pahatahtliku provokatsiooniga.
Miks ta ei võiks püüda käituda nagu teised?
Kui õpilasel on autismidiagnoos, tähendab see, et tal on neuroloogilistest eripäradest tingitud vajadusi, mis ei pruugi kõrvalseisjale selgelt tajutavad olla, kuid millega arvestamine on ladusa koostöö eeldus. Tuleb tähele panna, et tegu on vajaduste, mitte kapriiside või lihtsalt eelistustega. Kui need infotöötlemise ja keskkonna tajumise eripäradest tulenevad vajadused rahuldamata jäävad, tekitab see õpilasele nii lühi- kui pikaajalist tugevat stressi, mis omakorda võib viia kriitiliste suhtlusolukordade kujunemiseni koolikeskkonnas.
Nende vajadustega arvestamine aitab õpilasel keskenduda, säilitada kontrolli oma emotsioonide ja keha üle ning vältida ülestimulatsiooni olukorda sattumist. Neist viimane võib kõrvalseisjale paista lihtsalt enesevalitsuse kaotamisena, kuid autisti enda jaoks tähendada füüsiliselt ja vaimselt väga traumeerivat kogemust (ingl meltdown).
Autistile on sageli omane otsekohene suhtlusstiil
Teinekord väga otsekohene. Kuni selle piirini välja, kus võid seda pidada tahtlikuks ebaviisakuseks, sest see pole see, millega oled igapäevasuhtluses harjunud.
On äärmiselt oluline meeles pidada, et sellise suhtlusstiili puhul pole tegu provokatsiooniga. Õpilane vajabki sinu juhiste, ettepanekute ja avalduste taga oleva mõtteprotsessi hästi selget ja siirast selgitamist ning kui jääb hätta, küsib seda sama otsekoheselt. Võid julgelt eeldada, et mida intensiivsemalt on esitatud küsimus, seda suurem on häda, mis selle tingis.
Kui tema küsimusele vastata lisaselgituse asemel näiteks noomitusega, et küsima peab viisakalt, võib õpilane sattuda segadusse, saada korraldusest omal moel aru või laskuda vaidlusesse, mille põhjust õpetaja ei pruugi mõista. Selle kõige taga on õpilase ärevus selle tõttu, et ta ei saanud esialgu öeldust aru ning vajab olukorrale ammendavat selgitust.
Muidugi on omavahelisel arutelul selle üle, kuidas üksteisega sedasi suhelda, et kõik pooled oleksid rahul, oma koht ka autistliku lapsega, kuid mitte hetkel, kui ta on segaduses ja vajab oma mõtteprotsessi korrastamiseks lisainfot käimasoleva olukorra kohta.
Otsekohesuse ja ebakindluse plahvatusohtlik kombinatsioon
Ka õpilase ebakindlus ning ärevus väljenduvad väliselt üleolevana näiva oleku või väljakutsuva suhtlemisena. Seegi on märk, et inimene vajab rohkem mõistmist, selgitamist ja julgustamist.
Klassiruumis aset leidvates vestlustes vajab autistlik õpilane nagu iga teinegi sagedast sõnalist kinnitust sellele, et tema öeldut on kuuldud, arvesse võetud ning aktsepteeritud. Tuleb ette hetki, kus õpetajana tunned, et ei saa aktsepteerida õpilase öeldut 100% sellisena, nagu tema selle esitas. Sellises olukorras keskendu vestluses võimalusel ühisosale, nii väike kui see ka poleks, ning püüa vältida arusaamade erinevuste rõhutamist. Iga pisimgi nüanss, mille kohta saad öelda valjult välja „olen sinuga nõus“ või „sul on õigus“, loob taas turvalisemat omavahelist sidet ning sillutab teed edaspidi aina konstruktiivsema suhtluseni.
Ja huumorimeel, huumorimeel, huumorimeel! Kogu eelneva teeb lihtsamaks see, kui suudad neid vastuseid genereerida sisemise muigega ja lasta minna soovil „õiglus maksma panna“.
Õpilane: „See on täielik idiootsus!“
Õpetaja [muigab]: „Nojah, ma olen nõus sinuga, et kõik asjad maailmas pole võrdselt mõttekad.“ „… vaatame siis nüüd edasi…“
Oma kogemusest kinnitan, et see, kui korraks võtta hetk, et valideerida õpilase emotsioon ja reaktsioon, ning siis sujuvalt edasi minna, võib olla üllatavalt efektiivne võte. Valikuline tähelepanu aitab samuti palju – mõnikord ma lihtsalt otsustan, et ei kuulnud seda pahurat pominat, mis oli vaja ära teha, et tegevusega alustada.
Autismi A ja O: sensoorne ülitundlikkus
Sensoorse tundlikkuse eripärad esinevad eri hinnangutel 70–90% autistidest. Seejuures võib esineda nii üli- kui ka alatundlikkust keskkonnastiimulitele ja ka impulssidele, mis tulevad oma kehast.
Ülitundlikkuse korral stiimulile võib õpilane olla keskmisest oluliselt tundlikum valgusele (sage stressiallikas on päevavalguslambid), helidele (müra klassiruumis), tekstuuridele (sage stressor on riiete sildid), lõhnadele, aga ka puudutusele. Tekkivad aistingud võivad olla niivõrd intensiivsed, et väljenduvad lausa valuna.
Kõikide nende stiimulite rohkus vähendab autistliku õpilase keskendumisvõimet ning suutlikkust pingelises olukorras enesekontrolli säilitada. Näitlikustamiseks kujutlege ise, kui peaksite terve tööpäeva taluma kehaliselt ebameeldivaid aistinguid: teil valutab pea, on külm, kõht on tühi ja teie kingad ja vöö pigistavad. Ja nii iga päev. Millal teie kannatus katkeks?
Just nii raskesti talutav võib aga üks tavaline päev olla autisti jaoks sensoorse ülitundlikkuse tõttu. Sageli ei oska laps oma kannatusi kuidagi ka esile tuua, sest tema ju ei tea, et see pole kõigi teistegi jaoks normaalsus.
Sensoorse alatundlikkuse puhul ei pruugi õpilane muuhulgas tajuda signaale, mida keha saadab oma vajaduste kohta – tunda külma, näljatunnet, vajadust tualetti minna jms. Sellised õpilased jätavad oma füsioloogilised vajadused sageli nii kauaks unarusse, kuni ühel hetkel on olukord juba kriitiline (nt söömatusest on tekkinud pearinglus, keskendumishäired, halb meeleolu jne). Sellised õpilased vajavad täiskasvanu suunamist, et igapäevast heaolu säilitada.
Sensoorsed lahendused
Kuigi sensoorset tundlikkust välja ravida ei saa (mingil määral saab sensoorse integratsiooni teraapiaga seda teinekord leevendada), on olemas võtteid, mis aitavad ülestimulatsioonist tekkinud vaimset ja füüsilist pinget leevendada.
Kõige elementaarsem on muidugi proovida stiimulit vältida (nt valgustundlikkuse korral kanda tumendavaid prille). Oma keha ja meelt aitab teinekord tasakaalustada just teatud laadi tugev stiimul – sageli on selleks füüsiline pingutus või meeldiva/lõdvestava stiimuli võimaldamine (vt stimmimine) või ka lihtsalt häiriva stiimuli asendamine mittehäirivaga (nt klassimürast eemaldumine, et olla vahepeal vaikuses või kuulata muusikat).
See on põhjus, miks sensoorset tasakaalu ja koolitunnis keskendumist aitavad säilitada spetsiaalsed vahendid (stressipallid ja fidget’id – väikesed esemed, millega saab teha korduvaid liigutusi ja seeläbi osa rahutusest sinna suunata, et õpitavale oleks parem keskenduda).
Paljusid õpilasi aitab õhkpadi toolil või pallil istumine – see annab kehale pidevat propriotseptiivset stiimulit, mis on kõiki keha sensoorseid süsteeme reguleeriva toimega.
Lahendused on alati väga individuaalsed. Kõik ei sobi kõigile. Seepärast kuulake ennekõike, mida autistist õpilane teile ise oma vajadustest räägib. Ühele on abiks pliiatsi närimine, teisel on vaja pigistada stressipalli, kolmandal panna pähe mürasummutavad kõrvaklapid.
Stimmimine – oluline eneseväljendusviis
Siinkohal tuleb mängu stimmimine (lühend sõnast enesestimulatsioon). Stimmimine on viis, kuidas autist endale kõige omasemalt oma keha ja meelt saab tasakaalustada, tulla toime oma tunnetega ja neid väljendada, abistada end keskendumisel ning saada vajalikku sensoorset impulssi, et kogu keha ja meelt reguleerida ning vältida nn ülekeemist (meltdown).
Stimmimimist ei tohiks kunagi keelata, v.a juhtudel, kus see on inimesele endale või teistele ohtlik. Sel puhul tuleks leida võimalusi asendada tegevus ohutuga.
Stimmimisvariantide ammendavat nimekirja pole olemas, siin on mõned näited: pliiatsi kõigutamine ja närimine, oma keha õõtsutamine, käte raputamine, millegi pigistamine, juuste keerutamine, sõrmedega trummeldamine, kritseldamine, ümisemine, mõne sõna kordamine, jala väristamine, millegi närimine, millegi intensiivne jälgimine silmadega jne.
Ülalnimetatud vahendid (stressipallid, fidget’id) aitavad vajadusel leida rohkem sotsiaalselt aktsepteeritud viise stimmimiseks.
Pane tähele, et kui autistlik õpilane ei vaata kuulates otsa või tegeleb stimmimisega, ei tähenda see, et ta ei kuula – vastupidi, see on märk, et ta püüab keskenduda. Pilkkontakti vältimine ning üleliigse energia suunamine stimmimisele aitavad eirata muid sensoorseid segajaid ning tulla toime intensiivse infohulgaga, mis meeli ärritab.
Kui lubad ja soodustad oma klassitunnis stimmimist, lood paremat suhet enda ja õpilastega ning samal ajal ennetad tekkida võivaid pingeid.
Vajadus teistlaadi infoedastuse ja suurema etteaimatavuse järele
Sageli ütlevad autistlikud inimesed ise, et neil domineerib visuaalne tähelepanu ja mälu, mistõttu on abiks igasuguse esitatava info (nii tunni teema, päevaplaani kui kõige muu) edastamine ka visuaalselt, piltide või kirjalike hästi struktureeritud tekstiallikatena.
Vajadus etteaimatavuse järele ei pea alati tähendama rutiiniarmastust. Autistid vajavad sageli lihtsalt rohkem infot selle kohta, mis juhtuma hakkab. See ei tähenda, et nad ei naudiks rutiiniväliseid tegevusi. Lihtsalt tegevuse nüansside etteteadmine vähendab pinget ja ärevust.
Igapäevane sensoorne kogemus, kogu info, mis pidevalt tuleb eri meeleelundite kaudu, on autisti jaoks tohutult intensiivne. Selleks, et tunda end turvaliselt ja tulla muutustega kaasneva lisastimulatsiooniga toime, vajavad autistid aega ja infot, et end muutuseks valmis panna.
Abi on näiteks sellest, kui anda piisava varuga ette teada, mis hakkab juhtuma päeva/nädala/kuu jooksul. Sobivad rahulikud meeldetuletused päevakava kohta jutustavas stiilis, märkides ära kohad, mis on tavalisest erinevad. Nt „Pärast seda tundi on pikk vahetund ja kui tagasi klassi tulete, on teil täna asendusõpetaja“. Abiks on kirjeldused sellest, mismoodi sündmus kulgema hakkab ja millised on ootused käitumisele. Nt „Aktusel läheme kõik koos saali, leiame kohad üksteise kõrvale ning kuulame vaikides kontserti 20 minutit. Siis on aktus läbi ja igaüks võib ise koju minna.“
Väga tänuväärne on ka rõhutada kohti, mis ei ole õpilase vastutus, et ennetada ärevust. Nt „Ära muretse selle pärast, kuidas teatris istekoht leida, mina korraldan selle.“
Uue ning ärevusttekitava olukorra puhul on hea kirjeldada lühidalt ettevõtmise eesmärki ning algust ja lõppu. Miks me seda teeme? Mis alguses juhtub, kes on kohal? Mida oodatakse osavõtjatelt? Millal ja millega see lõpeb? Kuidas ma aru saan, et nüüd on läbi?
Väga hea on, kui on näidata pilte kohast, kuhu minnakse, osalejatest jne. Näiteks lapsevanem saab esimest korda uue arsti juurde minnes näidata lapsele Google Mapsist, milline näeb välja maja, kuhu minnakse, ja ehk leidub internetis arstist mõni portreepilt.
Universaalne lahendus – kontroll oma valikute üle
On üks nipp, mis aitab paremini toime tulla raskete olukordadega ning säilitada emotsioonide tasakaalukus ja eneseväärikus. See on kontroll oma olukorra üle.
Enamasti pole elus midagi võimalik 100% kontrollida. Mida enam aga inimene tunneb, et temaga toimuvad ebameeldivad asjad on kaootilised ja tema mõjutusalast väljas, seda abitumana ta end tunneb ning seda enam tekitab see tugevat vastureaktsiooni.
Seega, kui tahad aidata last, et ta ei jookseks koolipäeva lõpuks ummikusse, proovi anda talle kontroll tema endaga toimuva üle seal, kus võimalik. Need ei pea olema alati suured asjad. Mingites piirides on alati valikud võimalikud. Ei taha hariliku pliiatsiga kolmnurka joonestada, hästi, mis värvi pliiatsiga sa siis teed?
Esita oma ettepanekud küsimuse või valikuna, mitte korraldusena. „Kas teeme täna mõne töövihikuülesande ka?“ „Ei tee? Kas sa teed siis õpikust lõpuni ja töövihiku kodus?“
Kasvõi näiline kontroll endaga toimuva üle aitab muutuste ja sensoorse pingega toime tulla ning uuringud näitavad, et isegi valu paremini taluda.
• • •
Lahendus klassiruumi pingetele ei saa olla püüdes sundida autistlikku õpilast jäigalt mingite ettekirjutuste järgi käituma. See pole lihtsalt võimalik, sest rahuldamata vajaduste taustal jäävad sellised reeglid pea alati kaotajaks. Lahenduse leidmiseks tasub alati mõelda, millised inimlikud vajadused sellel kõrvalt vaadates keeruliselt käituval inimesel parajasti on, mis takistavad tal osaleda sotsiaalses suhtluses nii, et see oleks konstruktiivne.
Jaksu ja julgust hoolida!
Autiste koondavad esindusorganisatsioonid üle maailma ja Eestis seisavad valdavalt selle eest, et autistidest kõneledes kasutataks sõnu „autist“ ja „autistlik inimene“, mitte „autismiga inimene“ või „inimene, kellel on autism“. Täpsemat infot küsi julgesti Eestis tegutsevatelt ühendustelt: Eesti autistide liit https://aspiyhing.wordpress.com/ ja Eesti autistlike naiste ühing https://eany.ee.
Allikas: Õpetajate Leht https://opleht.ee/2021/08/kuidas-paremini-moista-autistlikku-opilast-julgustuseks-opetajale/
