Autor: Ande Etti
Foto: Triin Maasik
Artikkel ilmus ajakirja TervisPluss 2023. a jaanuarikuu numbris.
Nartsissistide seas on nii tõeliselt julmi väärkohtlejaid kui ka inimesi, keda kirjeldades ütleksid nende tuttavad kõige tõenäolisemalt: “Ta on paras mölakas.” Hea on teha vahet nartsissismil kui isiksusejoonte kogumil, mille kujunemise siinkohal vaatluse alla võtame, ja nartsissistlikul isiksusehäirel. Viimane neist on diagnoos, mille korral on käitumise ja tundeelu eripärad äärmiselt tugevasti väljendunud. Pole siiski väga tavapärane, et nartsissist spetsialisti juurde ja diagnoosini jõuab.
Nartsissistile on suuremal või vähemal määral iseloomulikud järgmised omadused:
- vähene või puuduv empaatiavõime;
- enesetähtsustamine – veendumus, et ta väärib erikohtlemist või rohkemat kui teised;
- grandioossus ja väline sära – suured fantaasiad enda väärtusest või edust, soov suhelda silmapaistvate, edukate ja hea välimusega inimestega, et enda väärtust sellega suurendada;
- pealiskaudsus – ta on väga huvitatud välimusest, materiaalsetest väärtustest ja rahalistest saavutustest nii enda kui ka teiste puhul;
- kehv emotsionaalse regulatsiooni võime – eriti viha ja raevu tekkides, kergesti ärritumine;
- ülbus – tema teab kõike kõige paremini, tal on alati õigus;
- ülitundlikkus kriitika suhtes – ta jagab kriitikat teistele, kuid ise ei suuda seda vastu võtta, süüdistades oma vigades teisi, et vältida vastutust;
- pidev tunnustusevajadus, tänapäeval näiteks sagedasti sotsiaalmeedias;
- manipuleeriv käitumine.
Iseloomulikke omadusi on veelgi. Näiteks on nartsissistid sageli armukadedad, ei ole lojaalsed oma kaaslastele, saavad rahuldust teiste inimeste ebaõnnest, ajavad jäigalt oma jonni, on valmis edu nimel üle laipade minema.
Sarnased lapsepõlvekogemused
Nartsissistiks ei sünnita, nad kujunevad kasvatuse ja lapseea kogemuste kaudu. Küll mängib ilmselt rolli inimese temperament – see on tõesti igaühel olemas juba sündides.
Nartsissistide kujunemist on uuritud tagasiulatuvalt – vaadeldakse inimeste elusid siis, kui neil on selline isiksus juba välja kujunenud, ja tehakse üldistusi faktorite kohta, mis olid paljude elus ühised. Kuigi ei saa väita, et üks või teine neist toob kindlasti kaasa nartsissistiks kujunemise, on ometi hulk lapsepõlvekogemusi, mis on väljakujunenud nartsissistidel sarnased.
On teatud kasvatusviisid, mis võivad soodustada nartsissistiks kujunemist, eriti kui nendega kaasneb kiindumushäire ja lapseea psühholoogiline trauma. Peab aga rõhutama, et nartsissistiks ei kujune mitte kõik inimesed, kes kogevad lapseea psühholoogilist traumat või kelle vanemad jäävad hätta lapse arengut toetavate piiride seadmise ja emotsionaalse toe pakkumisega. Need kogemused viivad ka selliste nooruki- ja täiskasvanuea vaimse tervise probleemideni nagu depressioon, toitumishäired, alkoholism ja narkootikumide kuritarvitamine, sundhäired jpm.
Nartsissistide hing on tegelikult haavata saanud, väline bravuurikus ja suurejoonelisus on vajalikud hoopis selleks, et maskeerida sisemist tühjust, hülgamishirmu, ebapiisavuse ja vähese eneseväärtuse tunnet. Siirad ja usaldavad inimsuhted on nende jaoks rasked, kui mitte võimatud, mis omakorda süvendab tõmmet pealiskaudsete väärtuste poole, et tühjusetunnet kompenseerida.
Nartsissistid teevad oma käitumisega omakorda liiga teistele inimestele, põhjustavad tõsiseid pingeid ja valu nii pereliikmetele, sõpradele, töökaaslastele kui ka täiesti võõrastele inimestele, kellega kokku puutuvad. Näiteks võib nartsissistlik inimene võtta kättemaksuks ka eesmärgi oma vastane materiaalselt hävitada, teha seda läbi manipulatsiooni ja laimukampaaniate.
Ebaterve kiindumussuhe
Meie isiksus hakkab arenema sünnist ja kujuneb välja umbes 20. eluaastate keskpaigaks. See on periood, mil aju areneb tohutult kiiresti ja kõikidel kogemustel on oluline mõju.
Nartsissismi tekkeks on kasvatuse roll suure kaaluga. Nartsissismina väljenduv on sagedasti peegeldus sellest, mis toimus inimesega tema üleskasvamise ajal. See ei tähenda, et nartsissistide vanemad on halvad inimesed, soovivad või kavatsevad oma laste suhtes ülekohut vms. Vahel on nad majanduslikult keerulises olukorras, mistõttu ei jää piisavalt võimalusi lapsele tähelepanu pöörata, või depressioonis, mistõttu on kiindumussuhte kujunemine lapsega raskendatud. Võib-olla aga napib neil lihtsalt vanemlikke oskusi. Mite alati pole nartsissistiks kujunenud lapse vanem ise nartsissist, kuigi ka see on võimalik.
Üks teraapia liike, skeemiteraapia, kirjeldab, kuidas lapse rahuldamata jäänud baasvajadused (näiteks vajadus läheduse, tähelepanu või iseseisvuse järele) viivad ebakohaste ja inimsuhteid kahjustavate käitumismustriteni täiskasvanueas. Need nn skeemid on tegelikult õpitud käitumisviisid ja -mustrid, et tulla toime selle haavaga, mis hinge on jäänud.
Nartsissistil on kahjustunud näiteks piiride skeem. Sellele inimesed on nõrgad sisemised piirid, tal on raske aktsepteerida teiste inimeste õigusi, teha koostööd, võtta vastutust ja pikaajaliselt eesmärgile pühenduda. Tema lapsepõlvekodus lubati sageli igasugust käitumist, oldi väga järeleandlikud, puudusid selged ootused ja piirid käitumisele ega oodatud, et laps võtaks vastutuse.
Mitmete täiskasvanuea vaimse tervise probleemide alustalad on samad: lapseeas aset leidnud traumeerivad sündmused (sh emotsionaalne hooletussejätmine) ja väljakujunemata kiindumussuhe oma hooldajaga. Turvalise kiindumussuhte korral annab lapse hooldaja talle turvatunnet, armastust ja aitab kujundada olulisi oskusi nagu eneseregulatsioon. Kui baasvajadused (armastus, inimestevaheline side, tähelepanu, turvatunne, piirid jm) jäävad lapseeas rahuldamata, kujuneb ebaterve kiindumussuhe. Nartsissistide kiindumussuhte tüüp on sageli ärev või vältiv, mis ei võimalda teise inimesega sügavat ja pikaajalist lähedust luua.
Mis soodustab nartsissismi teket?
Nartsissistliku isiksuse kujunemise suur riskifaktor on ebakindlus. Kui sellega käsikäes tekib inimesel oma psüühika kaitseks ka grandioossusel põhinev toimetulekumehhanism, näemegi nartsissismi kujunemas. Sellele võivad panna aluse järgnevalt toodud käitumisviisid ja hoiakud:
1. Üheaegne üle- ja alahoolitsemine
See on olukord, kui lapse materiaalsed vajadused on külluslikult rahuldatud (laps valatakse üle hüvede ja lõbusate kogemustega, nagu lõbustuspargi külastused, suurejoonelised puhkused, uued tehnikavidinad jms), aga tema emotsionaalne maailm vaagub hinge, seda ei toetata ega rikastata.
Lapse emotsionaalsele arengule ei pöörata tähelepanu, teisalt võidakse last isegi halvustada emotsioonide tundmise pärast, kui laps oma sisemaailma väljendab: “Sa oled nii keeruline laps”, “Sa vihastud liiga palju”, “Sa ei suuda end üldse kontrollida”.
Niiviisi ei õpi lapsed kõige olulisemat – eneseregulatsiooni, oma tunnetega toime tulemist. Selle asemel saavad nad signaali, et nende tunded on valed ja tuleks alla suruda.
2. Emotsionaalsete piiride puudulikkus
Kui vanemad suunavad oma isiklikud ootused ja vajadused järjekindlalt lapsesse, kaob lapsel arusaamine, kust algavad tema isiksus, emotsioonid ja vajadused, ning kus vanema omad.
Näiteks on lapsel tugev emotsioon ja ta ütleb: “Emme, ma olen kurb.” Selle peale võiks vanem tema tunnet n-ö valideerida (“Seda võib küll olla raske taluda”), last kallistada ja lasta tal avatult oma tundest rääkida. Emotsionaalsete piiride puudumisel kasutab vanem aga lapse seisundit, et pöörata tähelepanu iseendale: “Nüüd sa tegid emme ka kurvaks. Kui sina oled kurb, on emme ka kurb.” Nii saab laps teada, et tema emotsioonid kujutavad endast probleemi. Laps ei taha ema kurvaks muuta ning hakkab edaspidi oma emotsioone alla suruma ja varjama. Ta ei pruugi ka tunnetada, kus tema emotsioon lõpeb ja algab vanema oma – piir nende vahel on hägustunud.
Täiskasvanud nartsissist ei mõista enda sisemaailma ega tunne ka teise inimese sisemuses toimuva vastu empaatiat, sest ta ei saa nende vahest aru.
3. Tingimuslik armastus
Tingimusliku armastuse võtab kokku hoiak “Ma armastan sind siis, kui…”. See ei väljendu muidugi ennekõike sõnades, vaid tegudes, reaktsioonides ja hoiakutes. Ka vaikusega võib väljendada tingimuslikku armastust, välides, millal midagi öelda ja millal mitte. Sellisel juhul keskendub vanem lapse sooritusele või kuulekusele ja tunnustab teda, on tema jaoks olemas ja toetav, kui laps saavutab tulemuse – saab medali, kannab vanema heakskiidetud riideid, on “tubli laps”, osaleb vanema soovil lauluvõistlusel, on milleski esimene ja väljapaistev. Vanem toob oma last esile (tihti ka sotsiaalmeedias) ning väljendab heameelt ja uhkust.
Tunda uhkust oma lapse üle on muidugi oluline, aga need lapsed teevad seda, mida vanem vajab enda enesehinnangu tõstmiseks (“Minu laps tegi!”), vanemaid pole aga kohal, kui laps teeb midagi, mis vanematele korda ei lähe. Näiteks jalgpallivõistlusel elab vanem esireas kaasa, aga kui laps tahab vanemaga oma huvisid jagada (nt koos puslet kokku panna või dinosaurustest rääkida), ei tunne ta selle vastu huvi. Nii õpib laps, et saab armastust selle vastu, mida teistele pakub. Tema iseeneses pole armastuse vääriline.
Laps vajab terve psüühika kujunemiseks seda, et teda armastataks tingimusteta. Ma armastan sind. Punkt. See ei tähenda, et vanemale meeldib kõik, mida laps teeb ja kiidetakse heaks ükskõik missugune käitumine. See tähendab, et vanem armastab oma last ega aja last segi tema käitumise ja sooritusega.
4. Helikoptervanemlus
Ka ülemäärane kaitsvus – helikoptervanemlus – võib aidata kaasa nartsissistlike joonte kujunemisele. Paljud vanemad teevad suure vea, püüdes kaitsta oma lapsi igasuguse pettumuse eest. See instinkt on arusaadav, on suur kiusatus lapse maailmas tema eest korda luua ja kaitset pakkuda, kuid lapsepõlv ongi aeg, kus laps peab õppima pettumuse tunnet eneses reguleerima.
Tal peab olema võimalus kogeda need emotsioonid läbi ning õppida turvalises ja armastavas keskkonnas, kuidas raskete tunnetega toime tulla. Sedasi saab laps kogemuse, et elu läheb edasi ka pärast pettumust – see loob aluse turvatundele, enesekindlusele ja madalamale ärevusele tulevikus.
Halb hinne, kaotatud võistlus, saamata jäänud sünnipäevakutse – sageli ei suuda vanem ise taluda lapse läbielatavat pettumust ning püüab kaitsta kõiki peres selle eest. Vahel püüavad vanemad kujundada maailma nii, et laps ei kogeks mingitki pettumust: väänavad treenerite ja õpetajate käsi, et saada oma lapsele erikohtlemist, ostavad kohe uue kodulooma, kui eelmine jäi haigeks ja suri (ning ei jäta võimalust leinata), teevad maha last, kes ei kutsunud sünnipäevale.
Nartsissistid ei talu pettumust. Kui nad ei saa, mida tahtsid, siis vallandub katastroof, mille käigus teevad nad liiga ka teistele. Sedagi selleks, et vältida oma pettumust.
5. Keskendmne pealiskaudsetele väärtustele
Pole saladus, et sotsiaalmeedia võimendab nartsissismi. Vanemad, kes väärtustavad pealiskaudsust – välist sära ja materiaalseid väärtuseid – ning ootavad oma lapselt sooritamist nende väärtuste maailmas, süstivad oma lapsesse surve eladagi sellist elu. Laps jääb taaskord uskuma, et ta pole väärtuslik selle pärast, kes ta inimesena on, vaid oma väliste saavutuste pärast.
Kõik sellises keskkonnas kasvanud lapsed ei muutu nartsissistideks, küll aga on nartsissistide lapseeale tagasi vaadates selgunud, et paljudel neist oli väga pealiskaudne kasvukeskkond.
6. Halb eeskuju ja enesekesksuse soodustamine
Kui eelmiste näidete puhul pole päris kindel, kuhu suunas traumeeriv kogemus inimese tulevikus kallutab, siis halb eeskuju ja enesekeskse käitumise võimaldamine annab tõuke just nartsissismi suunas.
Sellises kasvukeskkonnas ei nõuta vastutust ebakohase käitumisviisi eest ei lapselt ega pere täiskasvanutelt. Laps näeb, et täiskasvanutel on lubatud käituda viisil, mis teisi inimesi kahjustab. Ka lastele endile ei seata piire, kui nad käituvad ülbelt, julmalt, enesekeskselt. Sellist käitumist isegi julgustatakse, kui see toob kaasa hea soorituse või mõne võidu või edusammu: “Kui saad häid hindeid, siis su käitumine ei loe.”
Enesekesksust, enese teistest ülimaks pidamist, raevureaktsioone, ülbust, tunnete pealiskaudsust ja palju muud õpitakse eeskuju kaudu. Laps teeb järele seda, mida näeb. Isa-ema tõstavad häält õpetajate ja teenindava personali peale, nõuavad lennureisil teiste arvelt erikohtlemist, keelduvad ootamast koos teistega järjekorras – kui seda piisavalt palju pealt näha, muutub see normaalsuseks.
7. Mõjutatus temperamendist
On veel üks nüanss, mis huvitaval kombel rolli mängib: temperament ehk iseloom. On leitud selline seos, et lapsed, kelle temperament (isegi imikueas) pole nii meeldiv kui teiste omaealiste oma (nad on suure hooldusvajadusega beebid, nutavad kergesti ja sageli), saavadki selle tulemusel lapseeas erinevat kohtlemist nii oma vanematelt kui kogukonnas laiemalt.
Kogemuse võib kokku võtta kui “nunnudele lastele naeratatakse rohkem”. Raskema iseloomuga lapsed ei saa nii palju valideerivaid kogemusi, rõõmsameelsed lapsed on rohkem täiskasvanute “lemmikud” ning seeläbi on neil lapsepõlves teistlaadi ja lihtsam kogemus. Vanematel võib olla keerulisem pakkuda tingimusteta kiindumust lapsele, kelle eest hoolitsemine on nende jaoks kurnavam.
Allikas: TervisPluss
