Autor: Ande Etti
Foto: Triin Maasik
Artikkel ilmus ajakirja TervisPluss 2023. a märtsikuu numbris.
Vanaema tuleb külla aastavanusele lapselapsele ja räägib ülejäänud pere kuuldes kõva häälega lapsele: “Emme-issi ei anna sulle üldse kommi. Mis sust küll saab vaeseke, sa ju nii väga tahaksid, aga sulle keelatakse,” selle asemel, et rääkida otse, täiskasvanu täiskasvanuga, miks ta on mures, mis lapsest kommita saab. See on passiiv-agressiivne viis väljendada oma meelsust.
Passiiv-agressiivsus on psühholoogiliselt ebaküps viis väljendada kaudselt oma vajadusi, tundeid, soove, pahameelt jms. Negatiivseid tundeid väljendatakse vihjamisi, ümber nurga, selle asemel, et neist otse rääkida. See on justkui loor, mille taha peituda. Teed küll teo, kuid jätad võimaluse väita, et sa tegelikult ei mõelnud seda.
Vimm sõbralikkuse maski all
Passiivsuse osa sõnapaaris näitab ümbernurga lähenemist. Inimene ei väljenda otse seda, mida ta vajab või taotleb, mis tal mõttes on. Agressiivne osa tuleb sellest, et väljaöeldu on tegelikult rünnak, mis sest, et kaude öeldud. Selles sisaldub süüdistus või ebasõbralikkus, see haavab teist, on öeldud kiusust või pahameelest. Inimene, kes kasutab passiiv-agressiivset väljendusviisi, võib seesmiselt tunda sama suurt agressiivsust või vaenulikkust kui keegi, kes kasutab avatumat ja otsesemat suhtlust. Tal ei ole valitud väljendusviisi tõttu vähem viha, kadedust või süüdistusi.
Üks passiiv-agressivse käitumise tüüp on nipsakate või solvavate märkuste tegemine naeratava näoga, jättes tooniga mulje, justkui oleks öeldud midagi head. Tegelik öeldu sisu on kriitiline ja solvav. Näiteks on keegi töiselt palju pingutanud ja midagi olulist saavutanud, kui ta sellest teada annab, saab vastuseks: “Oi kui tore! Kuidas küll sina alati nii õnnega koos oled, et sul kõik nii libedalt ja lihtsasti läheb!”. Tegelikult polnud seal õnnega miskit pistmist, inimene oli töökas ja arendas oma annet. “Naerusuine õnnitleja” pööras saavutuse teenimatult sülle langenud juhuseks.
Passiiv-agressiivse suhtluse mõned näited on:
- Ohkad valjult ja demonstratiivselt oma tegevuse juures, mossitaad demonstratiivselt.
- Asetad end ohvri- või märtrirolli. Näiteks tõded: “No eks ma pean siis jälle üksi kõik ära tegema!”
- Otsese abipalve asemel vihjad, et keegi ei hooli, või rõhutad, kui raske kõik on.
- Väljendud stiilis “keegi peaks”, “keegi ei tee”.
- Esitad pealtnäha neutraalse, kuid tegelikult süüdistava sõnumi. Näiteks saadad pildi puuriidast tekstiga “saingi täitsa ise laotud”, aga su eesmärk pole jagada rõõmu oma saavutuse üle, vaid panna teine süüd tundma, et ta ei aidanud.
- Edastad oma kritiseeriva sõnumi kellegi teise kaudu, näiteks ütled kaaslase asemel koerale: “Vaeseke, jälle sind ei pestud õigel ajal”.
- Vaikid teise inimese “karistamiseks”; ignoreerid tema sõnumeid või e-kirju.
- Teed komplimente, mis on tegelikult solvangud.
- Oled sarkastiline.
- Solvad teist, aga teatad siis: “Ma tegin ainult nalja”.
- Viivitad ülesandega, mis tegelikult ei meeldi või millega sa pole nõus, aga ei ütle seda välja.
- Mängid rumalat, näiteks teatad: “Ma ei teadnud, et sa seda tänaseks tahtsid”; “Mis selles siis haba on?”
Oskamatus ärritust väljendada
Passiiv-agressiivsus on toimetulekumehhanism, õpitud muster, kuidas inimsuhetega hakkama saada. Selle taga võib olla nii lapsepõlves kujunenud ebaterve kiindumussuhte muster, oskuste puudumine, valusad kogemused ja traumad, emotsionaalse ebaturvalisuse tunne jpm. Nende tajärjed võivad olla hirm vastandumise ja konflikti ees, ebakindlus, soov vastutusest kõrvale hoida, ärevus ja palju muud kaasnevat. Tihti on passiiv-agresiivsus vahend, kuidas inimesed püüavad saada kinnitust oma väärtusele, sest nende enesekindlus on nii habras, et nad ei ole võimelised teistmoodi oma vajadust rahuldama.
Mõnes olukorras võib tunduda, et passiivne väljendamine on kuidagi õigem või parem, sest näiliselt nagu ütleja polekski kurb, ärritunud, pettunud, süüdistav, aga tegelikult takistab see suhtes probleemide lahendamist ning röövib võimaluse jõuda probleemi tõeliste juurteni ning midagi sisulist ette võtta.
Millal sellise käitumisega liiale minnakse? Lihtne vastus kõlab, et see on alati liig, sest tegu ei ole suhtlusvõttega, mis toetaks inimsuhteid ja -lähedust. Samas eksime kõik teinekord selle vastu, sest elu ei ole suhtlusõpikust maha kirjutatud dialoogide jada, ette tuleb igasuguseid olukord ja mõne lahendad osavamalt, teinekord samamoodi ei suuda.
Enda vajaduste tasakaalukas ja ennast ning teisi mittekahjustav väljanäitamine on esiteks hädavajalik oskus, kuid teiseks – tõstke lihtsalt käsi kõik, kes tunnevad, et neile on see oskus lapsepõlvest kaasa antud. Ma näen kõiki teid kolme ning mul on teie üle heameel!
Paljud meist on siiski sirgunud kasvatusega, mille käigus oleme saanud signaali, et oma tunnete väljanäitamine on midagi taunitavat, teinekord isegi häbiväärset. Palju ollakse kogenud vaimset ja füüsilist vägivalda, mistõttu igasugune konflikt on hirmutav ja seondub haigetsaamisega.
Suurele osale meist pole õpetatud terveid suhtlemisviise. Viha tundmine ja adekvaatne (tasakaalukas ja mitte-agressiivne) väljendamine on miski, mille kohta ehk üldse paljud praegu üllatusega loevad, et selline asi eksisteerib. Meile on õpetatud olema “hea” ja “tubli”, aga seda nende sõnade vildakas tähenduses. “Hea” inimene ei ole see, kellel pole tundeid ja vajadusi. “Tubli” ei ole see, kes surub iga hinnaga enda rahulolematust alla.
Ole “hea” ja kuulekas ning kui sul ka on mõned tunded kuskil, siis ära neid jumala pärast välja näita! Puänt on aga selles, et ükskõik kui väliselt kuulekas on laps või täiskasvanu, loomulikud emotsionaalsed reaktsioonid on kõigil meil igal hetkel. Ja see, kui ei ole väljundit või oskust, et neid emotsioone turvaliselt ning tervislikult väljendada, on tõsine probleem.
Maskeerib tegelikke probleeme
Paljudele inimestele on mõte siirast ja samal ajal mittevägivaldsest suhtelmisest nii võõras, et nad isegi ei teadvusta, et nad ei suhtle avatult, vaid kasutavad manipulatsiooni.
Selle asemel, et öelda välja oma soov, vajadus või etteheide, öeldakse midagi üldist, mis võib tähendada mida iganes ja samal ajal olla ka solvav, kuid loodetakse, et teine inimene nopib sellest välja haavumise põhjuse või vajaduse ning rahuldab selle. Teise poole suhtes on see äärmiselt ebaõiglane, sest selles olukorras peaaegu polegi head lahendust.
Partner, kellel on tervisliku suhtlemise piirid paigas, ei soostu sellisele provokatsioonile alluma, sest ta saab aru, et asi pole õige. Ta ei paku seda, mida varjatult küsiti. Samal ajal on teda varjatult süüdistatud milleski, mille osas ta ei saa samuti midagi ette võtta, sest pole välja öeldud, mille eest teda vastutavaks peetakse. Ta võib tunda end solvatuna, kui talle on sarkastilisel moel tehtud etteheide, kuid sellest on pea võimatu juttu teha, kui teine pool ei tunnista oma nördimust.
Kellegi kodune poolvali ohe: “Nähtavasti olen mina ainus, kes siin majas hoolib, kas lastel on kõht täis,” võib viia selleni, et teine pereliige kuuleb, et küsimus on lapse söötmises ja ehk konflikti maandamiseks sammubki kööki süüa tegema, aga sellest passiiv-agressiivsed kommentaarid ei lakka. Probleem polnud tegelikult lapsele söögi valmistamises, vaid sügavamal. Võib-olla tunneb pikalt väikeste lastega kodus olnud pereema, et teda ei väärtustata nende tegemiste eest, mida ta pere ja laste jaoks teeb, tunneb end üksikuna ja väsinuna. See on tema viis küsida otse välja ütlemata abi – et teda märgataks ja igapäevaselt rohkem toetataks.
Tõeline probleem polnud söögitegemises, vaid väärtuse(tuse) tundes ja sellele lahenduse otsimises. Kui minna algse näiliselt söögivalmistamist puudutanud kriitika peale ainult süüa tegema, näib, et probleem saab lahenduse, aga see oli ainult pinnal olev pseudoprobleem, mis maskeeris sügavamat päris muret. Suhtest kaob sedasi aegamööda autentsus, ei saagi rääkida asjadest otse ja sügavuti.
Tekitab ebamugavust ja süütunnet
Passiiv-agressiivset kõneviisi ja tegutsemist kipuvad kasutama rohkem inimesed, kellele ongi üldiselt omane manipuleeriv käitumine. Seejuures ei pruugi manipuleerimine olla alati teadvustatud.
Paljud inimesed, kes elavad pidevalt manipuleeriva suhtlusstiili mustris, võivad väga hinge võtta ja solvuda, kui neile öelda “kuule, see mida sa teed, on manipulatsioon”, ja seda väga tuliselt eitada. Võib olla, et nad teadlikult ei valetagi, sest nad ei ole ise endast kunagi osanud mõelda kui manipuleerijast. See on eneseteadlikkuse küsimus.
Passiiv-agressiivse suhtluse ja muu manipuleeriva käitumisega kokku puutudes ei pea inimesed olema lugenud sel teemal raamatuid ning teadma mehhanisme, mis selle taga on. Inimene tunneb selle ära, tajub, et midagi on suhtluses valesti ja ebamugav. Öeldu küll kõlas näiliselt meeldivalt, aga selle taga ei olnud siiras mõtteavaldus, heasoovlik kiitus vms. Hinge jääb kripeldama halb tunne. Teinekord ei saagi aru, miks see nii on, aga kuskilt kerkib süütunne ning võid hakata juurdlema, kas oled midagi valesti teinud.
Ühe poole passiiv-agressiivne väljendumine toob teises pooles väga sageli esile süütunde, eriti, kui see on suunatud inimesele, kes niigi kogeb palju negatiivseid emotsioone (nt depressioonis inimene) või on üldiselt süütundele vastuvõtlik.
Ei ole tehtud ausat, avatud, siirast rahulikku etteheidet, aga on andnud mõista, et teine inimene on milleski süüdi. Teisel puudub võimalus sellele adekvaatselt vastata, kuna algataja ei ole pealtnäha kedagi süüdistanud, aga süü sai ikkagi edasi antud, ja väga ebatervel moel.
Üks passiiv-agressiivne hüüatus, mida miskipärast paljudele õpetajatele meeldib kasutada, kui nad parajasti terve klassitäie õpilaste peale vihastavad, on “keskkool on vabatahtlik”. Selle asemel, et täiskasvanulikult juhtida tähelepanu käitumisele, mis häirib või on vastuvõetamatu, esinetakse sarkastilise ning endas ähvardavat kõla kandva manipuleeriva avaldusega.
See ei ole konstruktiivne suhtlusviis, vaid häbistamise võte, kuna ei anna õpilasele infot selle kohta, mis tema käitumises ei vasta ootusele ning kuidas ta saab oma käitumist parandada. See lause annab signaali “Sa teed midagi (võib-olla enamikke asju!) valesti” ning “Sinu koht ei ole siin”.
Samuti on selline varjatud ähvardust kandev sõnum isiku poolt, kes omab sinu üle otsest võimu, sageli jõuetut ärevust ja hirmu tekitav. Õpetaja poolt on see meeleheitlik samm – kui puudub päris autoriteet, siis püütakse manipuleerida lapsed kuuletuma.
Sageli kasutavad passiiv-agressiivsust ja teisi manipuleerimisvõtteid rakendavad inimesed teadlikku vaikimistaktikat, ignoreerimist. Kui püüad minna olukorda lahendama ning ütled: “Ma näen, et miski häirib sind” või “Tundub, et meie vahel on midagi pahasti”, siis ta ütleb “Ei, ei ole midagi”. Vastad: “Sa oled terve päeva vaikinud” ning kostub “Ei ole, ma olengi lihtsalt vaikne. Millest mul rääkida?”
Tihtipeale võib saada vastu eriti trotsliku passiiv-agressiivse vopsu: “Millest meil üldse rääkida on? Miks ma pean kogu aeg rääkima?”. Kõige sellega aga jätkub passiiv-agressiivne etendus, mis ei lase hetkekski süüvida probleemi päris olemusse.
Passiivne agressioon tundub töötavat
Miks nii suheldakse? Sest lühiajaliselt see toimib. Ümbritsevad inimesed väsivad, neis tekivad süütunded ja nad annavad järele. Passiiv-agressor saab oma tahtmise või mõne oma emotsionaalse vajaduse rahuldatud. Olgugi, et üsna pealiskaudselt ja lühiajaliselt, aga ta siiski saab sellest suhtlusest midagi.
Kuna see on nende inimeste käitumisviis, kellel pole oskust ja julgust avatult ja ennast haavatavaks tehes oma vajadusi väljendada, on passiiv-agressiivsuse üks tooniandvaid omadusi ohvri- või märtrirolli võtmine.
Töökohal võib selliselt manipuleeriv ülemus või töökaaslane, kes tahab lasta teistel tema töö ära teha, kasutada võtet, mille puhul ta mängib ohvri ja kaastunde kaartidele ning peab esmalt avatud kontoris pool muuseas maha kõigile kuulda kurtmisvooru. Ta kirjeldab, kuidas ta oli poole ööni üleval mingit dokumenti ette valmistades ning tõusis siis kell 5, et pressiteade õigel ajal välja saata. “Nüüd on mul vaja kiiresti see aruanne ära teha, aga ma ei kujuta isegi ette, kuidas ma selle tehtud saan, sest mul on täna veel kaks koosolekut ka”.
Järgneb laetud vaikus. Ta ei ole otsesõnu küsinud kelleltki abi. Passiiv-agressiivselt on visatud õhku eeldus, et kõik kolleegid, kes nüüd ennast appi ei paku, on hoolimatud või halvad inimesed, kes ei tunne kannatajale kaasa ega tee oma osa, et ettevõtet pinnal hoida. Samas on nende oma tööülesanded ilmselt kenasti järjel ja veel nii, et keegi ei olnud öö läbi arvuti taga. Küsimuse fookus liigub sujuvalt sellelt, mis oskusi oleks ülemusel juurde vaja, et oma aega paremini planeerida, hoopis sellele, kes sööstab vaesekesele appi ja teeb töö tema eest ära. On ütlematagi selge, et selliste ülemuste alluvad põlevad tavapäraselt üsna kiiresti läbi ning lahkuvad töölt, samal ajal kui ülemus oma strateegia najal karjääri teeb.
Iga kord, kui tabad kellegi passiiv-agressiivselt manipulatsioonilt ning lähed sellega kaasa, sest nii on lihtsam kui sellega konstruktiivselt tegeleda, õpetad talle, et selliste võtetega saab ta oma tahtmise.
Siin on omamoodi ühiskondliku kasvatamise nüanss sees. Kui valdav osa ümbritsevaid inimesi annaksid passiiv-agressiivset tooni kasutavale kaaslasele pidevalt signaale, et see ei ole sobiv, läbi selle, et nad ei lähe manipulatsiooniga kaasa, siis ta õpiks ära, et seda pole mõtet kasutada, ja peaks leidma teised toimetulekuviisid.
Olgu ka see öeldud, et keegi meist ei ole puhas teinekord passiiv-agressiivsuse kasutamisest. Näiteks oled solvunud, aga ei ole valmis sellest rääkima, samas keegi küsib: “Mis viga?”. Vastad: “Ah, ei ole midagi,” samal ajal on su intonatsioonist ja kehahoiakust näha, et vägagi on viga.
Oleme kõik inimesed ning keegi ei ole täiuslik ning 100% ajast ainult väga korrektselt, väljapeetult ja elegantselt väljenduv. Kõigil tuleb oma libastumisi ette. Võti on teadvustada oma käitumist, mõtiskleda selle üle, kuidas sa tegelikult tahad end ümbritseva maailmaga suhelda ja suhestuda, ja siis võtta ette samme selle poole, et rohkematel juhtudel valiksid tervisliku ja konstruktiivse tee ning neid kordi, kus sa ei suuda nii vägivallatult, oleks järjest vähem.
Allikas: TervisPluss
