Tegevusteraapia lastele ja täiskasvanutele
Tekst: Ande Etti, terapeutFoto: Priit SimsonArtikkel ilmus ajakirjas TervisPluss 2025.a märtsikuus. Enda piiride väljendamine on ühtaegu ennast ja teisi väärtustav käitumine. Piire seades kaitsed end liigse „kulumise“ või teiste poolt „kulutada saamise“ eest ning […]
Mida tähendab, kui öeldakse, et kellelgi on nõrgad isiklikud piirid või tal üleüldse puuduvad need? Piiride puudumisel inimene pingutab teiste heaolu jaoks rohkem, kui oleks tasakaalukas, ning teeb seda iseenda […]
Ingliskeelse terminiga people pleaser tähistatakse inimest, kes hülgab oma heaolu ja vajadused, et teistele vastu tulla, nende soovide eest hoolt kanda ja heakskiit ära teenida. Sellise ülemäärase vastutulelikkusega inimesi kahtlustatakse teinekord pugejalikkuses või tahtlikus manipuleerimises. Tegelikult juhib sellise inimese käitumist lapsena kogetu ning teadlikku lipitsemist on selles kas imevähe või üldse mitte.
Usun, et igaüks oskab tuua oma tutvusringkonnast näiteid kellegi kohta, kes on alati nõus kõigega, mis välja pakutakse („Võtame selle, mida sina eelistad!“) või ei ütle kunagi oma arvamust välja („Mulle sobib kõik!“), poeb vaat et nahast välja, et ümbritsevate soove ja vajadusi täita, seab end järjekindlalt tagaplaanile, väldib iga hinna eest konflikti ning vastus „ei“ ei näi kuuluvat tema sõnavarasse.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (AHT) teema kütab kirgi. Enamasti on juttu sellest, mismoodi see inimese käitumises väljapoole paistab. Mis aga toimub ATH puhul ajus ja teistes keha süsteemides, et mõned toimetused igapäevaselt nii viltu veavad ning endas ja teistes segadust tekitavad?
Kui keegi ütleb märksõna ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire), siis tõenäolisemalt kangastub kuulajatel silme ette pilt umbes 7-aastasest poisiklutist, kes ei püsi paigal, on nähtavalt üleerutunud ning segab lakkamatult nii täiskasvanute kui ka teiste laste vestlusele vahele, aga mitte näiteks 34-aastasest magistrikraadiga eraettevõtjast naisest, kes istub vedelikupuudusest tingitud peavaluga oma segamini köögis pesemata nõude vahel, tundes end süüdi ja segaduses taas põhja kõrbenud pudru tõttu valatud pisarate pärast ja juurdleb, miks ta ei suuda juba viiendat tundi järjest doktoriõppesse astumise avaldust täitma asuda ning mängib selle asemel telefonis „Candy Crushi“.
Viisi, kuidas me täiskasvanuna iseenda, maailma ja ümbritsevate inimestega suhestume, määrab meie lapseea suhe oma peamise hooldajaga. Lapsena kogetu on edaspidi šabloon tõlgendamaks kõike, mis suhetes toimub. See on justkui filter, mis määrab, millisena maailma näeme.
Mõni manipulaator paneb teise inimese endas niiviisi kahtlema, et too ei tea enam, kas must on must ja valge on valge. Mida kujutab endast gaslighting ja kuidas seda varakult ära tunda, selgitab terapeut Ande Etti.
“Õpi esmalt ennast armastama…”
on üks sõnakõlks, levinud kummastav nõuanne ja minu hinnangul üdini väär ettekujutus sellest, kuidas inimesed õpivad tundma end väärtuslikena.
Uurime, miks panevad inimesed end ohvrirolli, naeratavad selleks, et solvata, ning vaikivad, et karistada. Terapeut Ande Etti räägib passiiv-agressiivsest käitumisest.
Vanaema tuleb külla aastavanusele lapselapsele ja räägib ülejäänud pere kuuldes kõva häälega lapsele: “Emme-issi ei anna sulle üldse kommi. Mis sust küll saab vaeseke, sa ju nii väga tahaksid, aga sulle keelatakse,” selle asemel, et rääkida otse, täiskasvanu täiskasvanuga, miks ta on mures, mis lapsest kommita saab. See on passiiv-agressiivne viis väljendada oma meelsust.
Nartsissistide seas on nii tõeliselt julmi väärkohtlejaid kui ka inimesi, keda kirjeldades ütleksid nende tuttavad kõige tõenäolisemalt: “Ta on paras mölakas.” Hea on teha vahet nartsissismil kui isiksusejoonte kogumil, mille kujunemise siinkohal vaatluse alla võtame, ja nartsissistlikul isiksusehäirel. Viimane neist on diagnoos, mille korral on käitumise ja tundeelu eripärad äärmiselt tugevasti väljendunud. Pole siiski väga tavapärane, et nartsissist spetsialisti juurde ja diagnoosini jõuab.
