Tekst: Ande Etti, terapeut
Foto: Tara Winstead
Artikkel ilmus ajakirjas TervisPluss 2024.a aprillikuus.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (AHT) teema kütab kirgi. Enamasti on juttu sellest, mismoodi see inimese käitumises väljapoole paistab. Mis aga toimub ATH puhul ajus ja teistes keha süsteemides, et mõned toimetused igapäevaselt nii viltu veavad ning endas ja teistes segadust tekitavad?
ATH paljude hädade keskmes on raskused aju täidesaatvate funktsioonide töös. Need hõlmavad paljusid kasulikke võimeid, mille sujuvat toimimist vast kõik endale soovivad: tähelepanuvõimet, töömälu, enesekontrolli, plaanimist, prioriseerimist, tegevuste algatamist, kognitiivset paindlikkust, eesmärkide seadmist.
See pole nii ainult ATH-ga. Ka autismi puhul on just aju täidesaatvad funktsioonid need, mille puudujäägid mitmeid raskusi põhjustavad. Autismil ja ATH-l on muidugi hulga rohkem seoseid ja kattuvusi, mis tõttu leitakse tihti end sobitumas mõlema nimetuse alla.
Kui need funktsioonid ei tööta, nagu peaksid, võibki inimene istuda tunde arvuti taga, täiesti siiralt soovides ja kavatsedes oma tuludeklaratsiooni ära esitada, kuid ta ei suuda seda tegevust algatada. Samal ajal ei suuda ta ka oma tähelepanu ümber lülitada enda vajaduste eest hoolitsemisele, näiteks janu korral veejoomisele, kuigi vedelikupuudusest on tekkinud peavalu.
Raskus algatada tegevusi
ATH-ga inimesed kogevad midagi, mida inglise keeles nimetatakse task paralysis. Eesti keeles võiks selle kohta öelda ka „tardumine“. See on olukord, kui sa tahad midagi teha, oled motiveeritud ja plaanid seda teha, tahad seda kohe praegu tegema hakata, aga lihtsalt ei tee. Samas ise ei saa aru, miks sa ei ava arvutikaant, et tööle hakata. Sa lihtsalt ei suuda – aju ei tee koostööd. Tegevust algatada ei saa.
Tardumisel mängib rolli palju tegureid. Üks peamine neist on juba tuttavad täidesaatvad funktsioonid oma kapriisidega. Inimeselt võtavad võime tegevust algatada, selles püsida ja see lõpuni viia ka väljaspoolt tajutud surve, stress, ärevus ja vaimne väsimus. Tardumise olekusse aitab inimest suunata ka oma peas toimuv – kõik mõtted ja plaanid on korraga peas (ja ma mõtlen korraga!). Kõike tahaks kohe teha ja ühtegi ülesannet ei suuda tähtsuselt esimesele kohale asetada. Aju „jookseb kinni“ ning tulemuseks on see, et ta ei teegi midagi.
Kõrvaltvaatajale võib tunduda ilmselge ja lihtne, et „muidugi võta kõigepealt kõrbev puder tulelt, siis lonksa vett, sest sul on janu, ja alles siis mine süga nuruvalt otsa vaatavat koera“. ATH aju võib need hetkes asetada kõik ühele pulgale. Kuigi seesama inimene on mõistuse poolest võimeline need tegevused õiges järjekorras üles loetlema – ta võib olla isegi intellektuaalselt võimekam kui suurem osa inimesi –, siis selles olukorras ei mängi see rolli. Kui on vaja tegutseda, mitte arutleda, ajab aju oma jonni.
Täidesaatvate funktsioonide hulka kuulub ka võime hinnata tegevusele kuluvat aega. Miskipärast kipub see olema ikka sedapidi, et kuluvat aega alahinnatakse. See tuleb mängu hetkel, kui sinu ATH-ga sõber kirjutab sulle Messengeris „hakkan kohe tulema“. Ta võib siiralt mõelda, et kui „kohe“ on viie minuti pärast, jõuab ta selle aja sees kiiresti duši alt läbi hüpata, end meikida ja koerale süüa anda, auto klaasid jääst puhastada ning teha kiire telefonikõne. Hästi, võib-olla ma veidi liialdasin, aga tegelikult mitte väga palju.
Samuti on mängus tegevusele kuluva aja alahindamine, kui toosama sõber koostab mõttes oma päevakava. Naljaga pooleks on mul oma klientidega vesteldes jäänud mulje, et hinnanguliselt 15 minutit võtvad asjatoimetused on reaalses elus rohkem kahe tunni pikkused. Kui arvestada sisse ATH inerts ehk aeg, mida on vaja, et ühelt tegevuselt teisele häälestuda ning järgmisega alustada, siis võibki juhtuda nii, et ambitsioonikast toimetuste nimekirjast saab tehtud vaid üks või paar asja. Kuna prioriseerimine pole samuti ATH puhul tugevam külg, siis võib oletada, et tehtud ei saanud nimekirjast mitte kõige olulisem, vaid kõige huvitavam tegevus. Nähes igal õhtul, kui pikk on tegemata asjade nimekiri, sisendab see aja jooksul uskumust enda saamatusest, isegi kui tegelikult oli olnud produktiivne päev, lihtsalt oma aju püüab sind veenda, et sa tegid päev otsa ülesannet, mille oleksid pidanud tunniga valmis saama.
Sensoorse töötlemise raskused muudavad ärevaks
ATH-ga kaasnevatest raskustest on minu hinnangul liiga harva rõhutatud vähest võimekust oma emotsioone reguleerida. Mõtlemise vähesest paindlikkusest võib tulla kerge ärritumine, vaimsest ja sensoorsest ülekoormusest emotsionaalne kokkuvarisemine selliselt, nagu „tavalise“ ajuga inimesed seda ei koge.
Sarnaselt autistliku närvisüsteemiga inimestele esineb ka ATH puhul sageli sensoorse info töötlemise eripärasid. Sensoorne info on meeleelunditega saadav info, mida aju võib teinekord tõlgendada omamoodi – liiga tugevasti, liiga nõrgalt, teinekord üldse segaselt.
Inimese jaoks tähendab see, et igapäevane keskkond võib tema jaoks olla liiga stimuleeriv ja raske taluda – helid on liiga väsitavad, valgus ere ja haigettegev, riiete materjal võimatu kannatada. Või hoopis alastimuleeriv, nii et keskkonnast tulevad impulsid ei jõua piisava tugevusega ajuni ning pidevalt on tunne, et „kõike on nii vähe“. Vähe elamusi, vähe liikumist, liiga nõrk kallistus, kampsun liiga tuhmi värvi, toit mage ja maitsetu.
Ajul võib olla keskkonna tõlgendamine keeruline. See juhtub, kui ühte liiki informatsiooni on palju ja tekib infomüra. Sagedasti tekib koolis õppimise olukorras raskusi visuaalse ehk silmade kaudu tuleva info tõlgendamisel. ATH-ga inimesel võib olla raske või võimatu keskenduda või õppida, kui laual on palju asju, õpetaja sahmib klassi ees edasi-tagasi. Info kogumiseks mitmest allikast korraga peab õpilane pidevalt silmadega tähelepanu ühelt teisele viima.
Vähemtuntud meeled – interotseptsioon ja propriotseptsioon
Lisaks laiemalt tuntud meeltele nagu nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, puutetundlikkus ja tasakaal on igapäevase heaolu puhul võtmetähtsusega veel kaks vähemtuntud taju: interotseptsioon ja propriotseptsioon. ATH puhul on oluline mõlemale tähelepanu pöörata, sest just nendes peitub sageli võti, kuidas end igapäevaelus aidata.
Interotseptsioon on taju, mis võimaldab inimesel saada infot tema enda keha sees toimuvast, nagu puperdav süda, tühi kõht, iiveldus, külma-palava tunnetus. Aju kasutab seda kehast tulevat infot, et anda inimesele aimu selle kohta, mis temaga toimub – on ta näljane, energiline, ärevil, väsinud, haige. Saades informatsiooni kehast, aitab aju inimesel ka aru saada, mis emotsiooni ta tunneb. Näiteks oskus vahet teha, kas oled väsinud või mures.
Interotseptsioon, nagu teisedki meeled, võib ATH korral olla natukene „rikkis“ ega puugi anda inimesele õiget infot tema olukorrast. Alatundliku interotseptsiooni korral ei pruugi inimene märgata oma füüsilisi vajadusi või emotsionaalset seisundit. Seepärast jätab ta vajadused unarusse, kuni sellel on tagajärjed. Näljast hakkab pea valutama või emotsionaalne pinge viib enesevalitsuse kaotamiseni.
Ülitundlik interotseptsioonimeel võib tekitada olukorra, kus inimene tajub oma kehas tundmusi oluliselt tugevamalt kui tavainimene. Üks tähelepanuväärne kitsaskoht sellisel puhul on valuravi. Kuna selline inimene võib oma kehas valu tajuda oluliselt tugevamalt, kui on arstidele harjumuspärane, võib juhtuda, et inimene jääb adekvaatse valuravita, sest teda lihtsalt ei usuta, kui ta kirjeldab oma valu tugevust. Sageli tembeldatakse sellised inimesed hüpohondrikeks või sildistatakse somatisatsioonihäire terminiga, sest „keskmine“ inimene ei tunneta oma kehast tulevaid signaale nii tugevana ning arstid ei oska leida sellele selgitust.
„Segaduses“ interotseptsioonitaju (kui on raskusi impulsside eristamisega) ei pruugi aidata mõista, mis mu kehas toimub (kas ma olen näljane või on mul ärevus) või emotsiooni, mida tunnen (elevil või hirmul). Interotseptsioonimeelt on võimalik mõjutada ja tasakaalustada erinevate võtetega. Abiks on tegevused, mis suunavad pingevabas olekus sügavamale enda keha tunnetusse süüvima. Seda aitavad teha näiteks teadvelolekupraktikad, jooga ja hingamisharjutused. Samuti võib kasutada erinevaid mänge ja harjutusi, mis suunavad mängijat ära tundma ja eristama oma emotsioone.
Üheaegselt probleem ja lahendus
Ma ei hakka loetlema kõiki elustiili puutuvaid võimalusi, mida ATH puhul enda heaks rakendada saab. Nendest on internet juba tihedasti täis kirjutatud – toitumine, liikumine, unehügieen, teraapiad ja praktilised nipid igapäevaelu korraldamiseks. Tahan siiski korraks peatuda kahel, millest nii sageli ei räägita: propriotseptsiooni- ja tasakaalumeelel.
Propriotseptsioon on teadlikkus kehaasendist, kehaosade paiknemisest, keha piiridest. Sisuliselt tuleb see mängu iga kord, kui end liigutad või tajud survet oma keha vastas. Propriotseptsioon on lähedalt seotud tasakaalumeelega.
ATH ajul on tihti raskusi kehast tuleva propriotseptiivse info tõlgendamisel, mis toob kaasa probleemid koordinatsiooni ja tasakaaluga. Selle meele viperused võivad väljenduda jõulises käitumises (surub liiga kõvasti pliiatsit, kallistab väga kõvasti, hüppab-jookseb hulljulgelt, närib riideid, otsib intensiivseid kehalisi kogemusi), kehvas koordinatsioonis ja tasakaalus (ei taju oma keha piire, lööb end tihti ära, omapärane kõnnak), raskustes kehahoiakuga (lösutab, kirjutades toetab pea lauale, raske seista ühel jalal).
Probleem selle meelega võib teha lastel ja täiskasvanutel raskeks keskendumise, kui nad peavad istuma laua taga ja hoidma püstist kehaasendit. Lahenduseks võib olla kõhuli või muus asendis õppimine, töötamine.
Kui seni sai loetletud muresid, siis hea uudis on see, et propriotseptsioon on samal ajal võti mitmete sensoorsete raskuste leevendamiseks. Kui keha saab propriotseptiivset stiimulilt, on sellel teisi keha sensoorseid süsteeme tasakaalustav toime ning loomulikult saab läbi selle mõjutada ka tolle meele endaga seotud raskuseid.
See on põhjus, miks ATH puhul võivad inimesed tunda nii lühi- kui pikaajalist kergendust ja kasu füüsilisest treeningust. Propriotseptsioonimeelt kaasabki igasugune oma keha liigutamine, antud juhul mida intensiivsem, seda parem. Lihastreening, kontaktsport, raskuste tõstmine, ujumine. Igal juhul vajab ATH aju tasakaalustumiseks regulaarset liikumist rohkem kui teised.
On veel nippe, kuidas igapäevaselt kehale selle meelega seotud impulsse anda. Seda kõike oma keha ja aju reguleerimiseks. Nende hulgas on kehale survet osutavad tegevused ja esemed nagu massaaž, raskustekk ja kompressioonirõivad, aga ka istumine alusel, mis sunnib pidevalt õige pisut kehaasendit korrigeerima.
Sellest seisukohast on lausa kasulik istuda õppides võimlemispallil, õhkpadjal, kiiktoolis või samal ajal jalgade ümber seotud kummilinti venitada. Tegevusi, mis ei nõua paigalistumist, võiks üldse teha jalutades, näiteks luuletust või korrutustabelit pähe õppida. Eriti ATH puhul võivad need tegevused aidata ajul just nii palju tasakaalu leida, et õppimisele keskendumine hästi välja kukuks. Kui õppimise või arvutitöö ajal liigutada pole võimalik, siis on vahepealsed kükkide ja kätekõverdustega täidetud pausid peaaegu et kohustuslikud.
Otsetee ajutöö parandamiseks
Propriotseptsioon on tihedalt seotud tasakaaluga ning selgub, et tasakaal jällegi on otsetee mõjutama aju funktsioone, mis on ATH puhul häiritud.
Uuemad teadusavastused kinnitavad, et tähelepanu saab mõjutada läbi tasakaalumeele treenimise. Lihtsustatult väljendudes on ajus tasakaalu ja koordinatsiooniga seotud piirkonnad tihedalt seotud piirkondadega, mis vastutavad täidesaatvate funktsioonide eest. Selgub, et tasakaalumeelt treenides on võimalik mõjutada nii ATH aju täidesaatvaid funktsioone kui loomulikult ka ATH-ga seotud tasakaaluprobleeme.
Seega harjutused, mida esmajoones kasutatakse tasakaalu parandamiseks, parandavad ka täidesaatvaid ja muid kognitiivseid funktsioone. Aju on suuteline looma uusi ühendusi, mis harjutusi korrates aina süvenevad ning annavad ajule võimaluse oma töökorraldust mõjutada ja sujuvamaks muuta.
Pane esiteks silmad kinni, seisa ühel jalal ning püüa minut aega tasakaalu säilitada. Sinu väikeaju teeb tööd säilitamaks tasakaalu ning sage harjutamine aitab parandada suhtlust aju osade ning keha muude süsteemide vahel. Võid teha spetsiaalseid tasakaaluharjutusi või valida mõne rohkem tasakaalumeelt kaasava spordiala, nagu jooga, ujumine, tantsimine, Pilates.
ATH aju ei armasta võtta ette mahukaid pühendumist nõudvaid ülesandeid, näiteks lubadust teha iga päev „liiga kaua“ tasakaaluharjutusi. Kui ajule tundub see pealesurutud ja liiga raske, siis ta pigem saboteerib seda tegevust. Seega tea, et kui ainus, mis sa edaspidi teisiti teed, ongi see, et seisad igal hommikul voodist tõustes minuti suletud silmadega ühel jalal, on see ometi su ajule oluliselt kasulikum kui see, et sul on välja prinditud 15minutine tasakaalu treeningprogramm, mille tegemist sa igavesti edasi lükkad.
Allikas: TervisPluss
Loe veel ATH teemal: ATH stereotüüp on poiste poole kaldu. Mis iseloomustab tüdrukute ja naiste tähelepanuhäiret?
