Mulle kirjutas lapsevanem, kellel oli väga huvitav ja keeruline küsimus:
„Mul on kodus 6 a ATH diagnoosiga laps, kellel on palju raskusi lasteaias ja üldse sotsiaalsetes olukordades. Oleme juba pea aasta aega tegevusteraapiat saanud ühes rehaasutuses, aga asjad ei ole paremaks läinud, sest neid sotsiaalseid oskusi ei ole kuidagi juurde tulnud. Tahtsingi küsida, et kas neid ikka saab eraldi eesmärgiks võtta ja tegevusteraapias õpetada? Suurim mure teistele halvasti ütlemisega kohe kui vihastub ja ka löömist tuleb ette. Ma lihtsalt hetkel olen segaduses, kas peaksime teenusepakkujat vahetama või pigem ei ole tegevusteraapia see õige teenus.“
Sotsiaalsed oskused on kompleksne vilumuste kogum, mille taustal mängivad rolli suur hulk erinevaid oskuseid ja teadmisi, eneseregulatsioonivõime, turvatunne, enesekindlus, emotsionaalne IQ, eeskujud, keskkond ja väga palju muid elemente.
Eraldi eesmärk?
Ühelt poolt on küsimus, kas sotsiaalsed oskused on midagi, mida saab teraapias eraldi eesmärgiks seada. See on selles mõttes keeruline küsimus, et eesmärgina on see väga raskesti mõõdetav. Usun, et lapsega suheldes jookseb igal terapeudil (ja õigupoolest igal täiskasvanul) n-ö taustal eesmärk õpetada lapsele kohaseid suhtlusoskuseid. Samas on need oskused sellised, mis ei arene vaakumis. Lapsele saab pakkuda tuge ja julgustust selleks, et ta oleks enesekindlam, teadlikum ja motiveeritud teatud viisil käituma, õpetada mõningaid oskuseidki, aga oskused arenevad ja kinnistuvad ikkagi ainult vahetus suhtlusolukorras. Loomulikult arenevad sotsiaalsed oskused ka suhtluses terapeudiga, aga see on siiski midagi muud kui eakaaslaste keskel toimetulek.
Võib juhtuda, et n-ö õpetatavad osaoskused on lapsel eakohaselt omandatud, kuid ta pole saanud neid piisavalt rakendada selles olukorras, milles talt edasiminekut oodatakse ja loodetakse. Võib-olla puudub laste seltskonnas sobiv juhendamine – keegi, kes tuletaks sobival hetkel meelde teraapias õpitud põhitõdesid. Võib-olla on probleem keskkonnas: last häirib miski muu ja põhjus polegi puudulikes oskustes, vaid äkki hoopis enesekindluse puudumises konkreetses olukorras. Teinekord võib juhtuda, et lapsel on elus mõni eeskuju ja autoriteet, keda ta jäljendab, kes ei käitu nii nagu teraapias õpitakse. Või on probleem hoopis sügavamal ja lapse tugevad emotsioonid on need, mis takistavad tal rahulikuks jääda. Lapse viha on omakorda selline teema, mille põhjuste ning lahenduste leidmine nõuab sügavale süüvimist ning süsteemset tööd nii lapse kui lähedastega.
Kui emotsioon on tugevam kui enesekontroll
Kui emotsioon on nii võimas ja käib lainena üle pea, siis ei pruugi 6-aastane sellega osata sedasi hakkama saada, et säilitab väljapeetud suhtlusoskused. See aga ei tähenda, et pikas perspektiivis poleks lapsele teraapiast tuge ja abi. Emotsionaalset arengut toetava sekkumisega ongi sageli nii, et selle viljad avalduvad alles hiljem. Näiteks kõneledes täiskasvanutega, kes on eelteismelise-teismelisena saanud neile sobiva terapeudi tuge, toovad nad seda tihti esile kui midagi, mis aitas neil elus edasi minna ning saada kindlust ja aktsepteerituse tunnet, kui nende elu oli muus osas negatiivsete kogemuste virr-varr.
Soovitan kindlasti lapse terapeudiga nõu pidada ja küsida, kas tal on ideid, kuidas teraapias läbiviidavat toetada lasteaias ja kodus. Täiesti kohane on paluda ka rehabilitatsioonisüsteemis vestlust terapeudiga, et uurida, kas ja millistes valdkondades tema lapse edasiminekuid näeb.
Laps areneb pidevalt
Ilmselt oli laps, kes saab teraapiat just sotsiaalsete oskuste omandamiseks, teraapiat alustades eakaaslastest sammu või paari võrra maas ning tema oskustes on küll toimumas pidev areng, kuid kuna ka eakaaslased arenevad edasi, on tal omaealiste seltskonnas endiselt keeruline. Lapsed tajuvad ebakõlasid, tekivad arusaamatused, ei olda n-ö ühel lainel ning lõppkokkuvõttes kuhjubki lapses frustratsioon ning avaldub viha, mida ta ei suuda ohjata.
Sageli saavad sellised lapsed nooremaealiste seltskonnas oluliselt paremini hakkama, sest emotsionaalsed vanused klapivad või on tema teistest küpsem, mistõttu omandab ta nooremate seas liidripositsiooni, tunneb end kindlamana ja saab edukogemuse.
Sobiv terapeut
Kahtlemata mängib alati ja igasuguse teraapia puhul rolli kliendi ja terapeudi omavaheline sobivus. Nii lapsed kui täiskasvanud on varmad õppima inimestelt, kes on neile sümpaatsed, kellega on isiklik klapp ja tunne, et tahaks neilt midagi üle ja vastu võtta, vastata nende ootustele. See, kas konkreetse inimesega on selline kontakt olemas, on väga isiklik tunnetuse küsimus, mida tuleb kaaluda igal perel eraldi. Kui kaalute mõne teise teenuse proovimist, siis pakun, et võiksite anda võimaluse pereteraapiale või loovteraapiatele.
Loe täpsemalt, mida laste tegevusteraapias tehakse:
©andeetti
Olete teretulnud levitama oma kanalites siin lehel leiduvaid artikleid ja postitusi, kui avaldate need muutmata kujul ning lisate viite veebilehele www.tegevusterapeut.ee koos autori nimega (Ande Etti).
Ilma nimetatud viideteta ei ole selle kodulehe tekstide kopeerimine lubatud.
