KÜSIMUS: Miks mu laps kõike närib? (Pere ja Kodu)

Artikkel ilmus ajakirja Pere ja Kodu 2020. a veebruarinumbris.

KÜSIMUS: Mu kuueaastane tütar kipub kõike närima. Kui vaatab telekat, läheb telekapult suu juurde; kui mängib millegagi, võib närima hakata käes olevat mänguasja; kui joonistab, siis vahelduseks näksib pliiatsiotsi. Ta on katki närinud isegi oma riiete kaelused ja sõrmkindad. Keelamine ei aita. Laps lubab, et ei näri enam, aga alustab varsti jälle. Miks ta nii teeb? Kas vanus, mil asju suhu topitakse, ei peaks tal juba ammu möödas olema? Olen temaga lausa pahandanud, et see on inetu komme, aga ei miskit. Mul on temast ka juba kahju, ta vist tõesti püüab, aga ei saa selle vastu.

VASTUS: Ta ei tee seda sinu ärritamiseks!
Ande Etti, tegevusterapeut

Iseenesest pole närimises midagi halba. Oled kindlasti ka ise kogenud, et kui oled ärevil või pead keskenduma, tekib soov närida nätsu või süüa miskit krõbisevat. Ehk oled sel puhul isegi närinud küüsi või pliiatsiotsi. See on täiesti loomulik eneseregulatsiooni meetod.

On aga tähtis rõhutada, et alati pole tegu ärevusest või igavusest tekkinud harjumusega. Teatud juhtudel on tegu vajadusega – see tähendab, et laps ei näri lõunasöögi asemel teleripulti sinu ärritamiseks, vaid tunneb oma kehast tulevat vajadust seda teha. Keha saadab talle signaali, et tal on vaja närida, et oma närvisüsteemi reguleerida. Sel juhul on lapsel vajadus saada meeleelunditega teatud tekstuuriga esemete närimisest pärinevat tunnet.

Vajadus meeleelundite lisastimulatsiooni järele on sage autistidel. Seda nimetatakse stimmimiseks – teatud tegevuste kordamine enda rahustamiseks, keskendumiseks jne.

Keelata või mitte?

Närimist pole vaja keelata lihtsalt keelamise pärast. Probleemiks muutub see siis, kui takistab lapse igapäevaseid tegevusi, näiteks ei suuda ta koolis kirjutada, sest topib pliiatsit pidevalt suhu. Ta närib asju, mis on talle ohtlikud, näiteks lõhuvad hambaid, või on tal pidevalt märjaks lutsutatud särgikaeluse tõttu oht saada kaaslaste pilkealuseks.

Kui keelad lapsel mingeid asju närida, on tähtis, et pakuksid välja alternatiivi, näiteks närimisvahendi, igememassaaži, sobiva toidu. Muidu võib frustratsioon, mis lapsel närimist piirates tekib, väljenduda muudmoodi – tal võib väheneda keskendumisvõime, tekkida või süveneda enesevalitsuse kaotuse hood, kasvada ärevus. Võrdluseks kujuta ette, et sul on väga tugev janu, aga sul keelatakse juua. Edasi kujutle, et sulle öeldakse, et limonaadi sa tõesti ei saa, aga vett võid juua. Tundub parem? Ilmselt oleksid pettunud, aga vajadus saaks rahuldatud.

Loomulikult jääb ka võimalus, et närimine on käitumuslik ja laps närib, et suunata oma tähelepanu millelegi konkreetsele kas pingeseisundis või näiteks igavledes, kui väliskeskkonnast ei tule piisavalt stiimuleid. Kuid ka sellisel juhul ära sunni last närimist lõpetama, vaid aita tal leida teisi toimetulekuviise. Näiteks kui tal on komme ärevas olukorras närida, võib abi olla sellest, kui õpetad talle muid eneserahustamise tehnikaid, nagu sügav hingamine või lihaste pingutamine-lõdvestamine.

Mõned lapsed kasvavad närimisvajadusest välja, teistel võib see mingil määral jääda kogu eluks. Väljenduda võib see näiteks nii, et inimene eelistab süüa iga toidukorraga midagi krõbisevat.

Kui vajad lapse toetamisel abi, pea nõu psühholoogi, tegevusterapeudi, logopeedi või eripedagoogiga. Nemad oskavad lisada siinsetele soovitustele kindlasti veel hulga häid mõtteid ja kohandada tegevusi just sinu lapse jaoks.

Millega ebasobivat eset asendada?

Et aidata lapsel lõpetada ebasobivate või ohtlike esemete närimine, on võimalik soetada spetsiaalne närimisvahend ja õpetada laps närima vaid seda. Nii annad talle turvalise ja sobiva väljundi, kuidas ta saab oma vajadust rahuldada. Hea näide kohasest närimisvahendist on ka näts, mis teinekord aitab teismelistel ja täiskasvanutel keskenduda.

Tihti saab närimisvahendeid ehtena kaela riputada, nii et need on kogu aeg kaasas. On ka näritavaid pliiatsikatteid ja käevõrusid. Iga kord, kui laps proovib närida midagi ebasobivat, tuleta talle meelde, et ta näriks oma närimisvahendit. Ole järjekindel ja kannatlik, kuna ümberharjumine võtab aega. Kõige parem on, kui kaasad sellesse protsessi ka lapse õpetajad, vanavanemad, õed-vennad, sugulased, hoidjad, tugiisikud, terapeudid ja teised.

Kindlasti tekib lapse õpetajatel küsimus, kuidas saab õppetööd kaasa teha laps, kes pidevalt närib. Tegelikult ei peagi laskma tal kogu aeg närida. Piisab, kui võimaldada talle koolipäeva jooksul sobiv hulk närimispause.

Vahel piisabki pausidest, mil laps saab oma vajadust rahuldada. Teinekord on närimine tükike suuremast pildist – vaja on ka teisi rahustavaid või keha reguleerivaid tegevusi. See käib eriti nende laste kohta, kelle närimisvajadus on väga suur.

Milline vahend valida, sõltub:

  • kas laps närib esi- või purihammastega,
  • kas ta eelistab tekstuuriga või siledamaid esemeid,
  • kui kõva peaks näritav ese olema.

Ingliskeelse närimisvahendi valiku abimehe leiad siit.

Kui närimisvajadus on väga tugev

  • Selgita välja põhjus. Jälgi, mida laps närib ja mis olukordades. Pea päevikut, kas ta närib siis, kui tal on igav, ta on väsinud, ärevil vms. Ära unusta, et isegi kui stress või ärevus pole närimise põhipõhjus, närivad lapsed rohkem stressirikkas olukorras. Kusjuures see, mida sina pead stressiks, ei pruugi olla stress lapsele.
  • Lisa lapse menüüsse raskemini näritavaid toite. Näiteks toored porgandid, õunad, vinnutatud liha jne. See võib käia kaasas söögikordadega või olla vahepalaks.
  • Lisa päevarutiini suud puudutavaid harjutusi, näiteks vilede puhumine, läbi kõrre joomine, kõrrega seebimullide puhumine jne. Kasuta vindiga kõrsi, et imeda oleks raskem. Lase lapsel kõrrega juua ka paksemaid vedelikke, nagu jogurtit või õunapüreed.
  • Kasuta vibratsiooni. Soeta elektriline hambahari – enamik lapsi, kellel on vajadus närida, peavad selle vibratsiooni meeldivaks.
  • Masseeri igemeid. Seda võib teha ka läbi põskede, kui laps ei soovi, et tal suus askeldad.
  • Paku tugevat füüsilist tegevust. Kui laps saab teisi kehalisi aistinguid, mis aitavad organismi reguleerida – ronida, asju tassida, batuudil hüpata, tugevasti kallistada –, võib väheneda ka vajadus närida.