Sain kirja lapsevanemalt, kes tunneb muret oma 5-aastase poja käitumise pärast maadlustrennis. Vanem kirjeldab, et ebaõnnestumine soorituses tekitab lapses viha ja trotsi. „Asi läheb füüsiliseks ja kisa on kõrvulukustav. Viimane saalist väljumine toimus juba hüsteeriliselt kisades nii, et rahvas jooksus vaatama, mis juhtunud on.“ Lapsele trennis meeldib ning vanem on proovinud lapsega enne trenni reeglid läbi rääkida ning laps on nendega nõus, kuid trennis lähevad emotsioonid ülekäte. „Ma nõutu, kuidas saaks trenni lõpud selliseks, et laps jääks emotsionaalselt terveks,“ kirjutab vanem.
Tunnete valideerimine
Esmalt tuleb mõista seda, et selleks, et laps oskaks oma käitumist reguleerida, peab ta olema seda õppinud ja saanud harjutada koos turvalise täiskasvanuga. See omakorda on läbiv protsess lapseea jooksul. Lapsevanemana saab lapse emotsionaalset küpsemist toetada koos lapsega raskete (aga ka meeldivate) tunnete läbielamist harjutades. Oluline on selle juures see, et lapse raskeid tundeid (viha, kurbus, ahastus, pettumus jne) ei püütaks maha suruda, vaid neid tundeid tuleb tunnistada (n-ö valideerida) ning anda neile ruumi olla.
Praktikas näeks see välja näiteks sedasi, et kui laps nutab, siis vanem ei püüa lapse tähelepanu iga hinna eest kõrvale juhtida ja nuttu lõppema saada, vaid annab lapsele märku, et mõistab tema valu, peegeldades seda tunnet talle tagasi. “Sa oled tõesti kurb selle pärast, et ei saanud täna lasteaias sõbraga mängida.” “Sa oled õnnetu, sest koer sõi su viimase küpsise ära. Ma saan aru, mina oleksin ka õnnetu. Sa tahtsid väga selle küpsise ise ära süüa.”
Kaasregulatsioon
Samal ajal tuleb mängu ka tugevast tundest ülesaamine täiskasvanu abiga. Seda nimetatakse ka kaasregulatsiooniks. Laps, kes ei ole veel võimeline enda emotsioone ise vaigistama ning rahunema, vajab seda kogemust, kuidas rahunetakse ja tundega toime tullakse. Selle kogemuse saab ta siis, kui vanem aitab tal raskest olukorrast üle saada – kallistades, paitades, näidates üles hoolimist ja lahkust lapse tunnete osas ning kindlasti aktsepteerimist. Eelkooliealise lapse puhul on vägagi sobiv, et vanem pakub ja aitab valida sobiva rahunemisstrateegia, mis on varem koos läbi arutatud ning mida laps oskab kasutada (hingamisharjutused, lugemispaus, sensoorne paus, kaisutamine, joonistamine, numbrite loendamine, visualiseerimine… mis iganes lapsele sobib). Soovitan ideede saamiseks “Tugevate tunnetega toimetuleku kaarte”
Emotsioonide õppimine
Selleks, et oma reaktsioonidega toime tulla, on vaja mõista tunnet, mis selle põhjustas. Kuidas saaksimegi oma reaktsioone valida, mõistmata selle tekkimise põhjuseid? Selleks on oluline õpetada lapsele, kuidas enda emotsioone ära tunda ja neile nime anda – milline meeleolu kaasneb erinevate emotsioonidega, aga ka kuidas erinevad emotsioonid kehas tunda annavad (nt tugeva erutuse korral hakkab süda kiiresti lööma, elevuse korral oleks nagu liblikad kõhus, ärevusest võivad minna peopesad niiskeks, hirm võib teha jalad nõrgaks jne).
Lapsed õpivad eeskuju kaudu, seega on igati hea mõte kirjeldada lapsele ka oma emotsioone ning seda, kuidas teie nendega hakkama saate. Näiteks “Ma tunnen, et kui me praegu edasi vaidleme, siis mu ärritus kasvab väga suureks. Ma istun rahunemiseks hetkeks diivanile ja hingan sügavalt, siis räägime edasi” või “See ehmatas mind päris korralikult, joon klaasi vett, et rahuneda”.
Viha
Kõige olulisem, mida vihast kõneldes rõhutada tahaksin, on, et see, mis väliselt väljendub vihana, peidab sageli enda all hulka keerulisemaid tundeid ja tundmusi – seda nii lastel kui täiskasvanutel. Selleks, et lapse viha mõista, võiks juurelda, mis teised tunded selle vihaga kaasnevad või selle alt väljapääsu otsivad. Lisan siia ühe versiooni tuntud “viha jäämäe” metafoorist, mis kujutleb viha jäämäena, millest vee peal on vaid väike osa. Suurem osa, see, mis viha toidab, on peidus veepiiri all.
Kontroll ja autonoomia
Ka lapse viha mõistmiseks tuleks leida viise, kuidas saada ligi neile tundmustele, mis pinnal väljenduvad vihana, kuid mille algus võib olla kuskil hoopis mujal. Näiteks kirjeldas üks lapsevanem hiljuti, et tema 3-aastane poeg vihastus sageli. Vanemad leidsid lapse vihale leevendust seeläbi, et laps sai rohkem kontrolli ja otsustusõigust oma mänguasjade üle. Varem olid kõik mänguasjad olnud ühised ning neid kippus haldama 5-aastane vend, mistõttu noorem vend tundis, et tema ei kontrolli endale nii olulises eluvaldkonnas pea midagi. Samuti püüdsid vanemad anda lapsele autonoomiat rohkemates olukordades, kus on võimalik, et 3-aastane iseseisvalt otsustab. Abi on ka sellest, kui pisike inimene saab otsustada täiskasvanule ehk triviaalsete, kuid tema elus suurte valikute üle. Näiteks 3-aastane võiks vabalt valida, kas ta paneb täna punased või sinised sokid, joob kassi- või koerapildiga tassist ning paneb enne jalga püksid või selga pluusi. Väikelaste puhul toimib hästi kahe vanemale võrdselt aktsepteeritava valiku andmine: “Kas see või teine?”.
Suurem valikuvõimalus võib lapsele ka stressi tekitada, sest kui valida on terve maailma sokkide vahel, siis see on väiksele inimesele liig. Aga “Kas sa tahad täna panna kollased või rohelised sokid?” on täiesti kohane. Mida vanem laps, seda suurem on ampluaa olukordadest, mille eest ta on võimeline vastutust kandma. Seejuures ongi oluline jälgida lapse emotsionaalset vanust, mitte ainult kronoloogilist ehk aastaid, sest kui lapsele liiga palju valikuid liiga vara peale suruda, võib see taas olla liig – ta lihtsalt ei suuda nii suurt valikuvõimalust taluda, vaid vajab turvalisi piire, kus täiskasvanu ütleks, et nende asjade eest ei pea laps muret tundma, nendega teab vanem kõige paremini, kuidas toimida. Näiteks on vanem see, kes otsustab, et 6-aastane ei saa olla üleval terve öö, vaid peab määratud ajal magama minema, et olla hommikul puhanud. Iga vanem tunneb oma last kõige paremini, et tunnetada, kust läheb see piir, millega tema laps hetkel toime tuleb. Ja see ongi igapäevane peenhäälestamine. Kui juhtub, et lapsele esitatud väljakutse osutub liiaks, on vanem taas see, kes kasutab kaasregulatsiooni-oskust, et koos lapsega turvalisse emotsionaalsesse seisundisse naasta.
Igapäevaelu ja lapse vajadused
Kui lapse emotsioonid kipuvad olema väga intensiivsed, tuleks kindlasti kaaluda, kas selle taga võib olla veel mõni rahuldamata vajadus. Kas laps magab piisavalt? On ta päeval väsinud? Ega ta pole kohustuste koorma all nõrkemas? Kas lapsel jääb igasse päeva ka struktureerimata aega vabaks mänguks? Kuidas on lapse üldine tervis? Milline on menüü? Kas laps saab päeva jooksul piisavalt liikuda?
Suhe vanematega
Kõige olulisem, mida vanem saab lapsele pakkuda, on lähedus ja turvaline suhe. Lapsele on kõige vajalikum koosveedetud aeg oma lähedastega. Peretraditsioonid, ühised jalutuskäigud, sportimised, koos söömine, lauamänguõhtud, harjumus omavahel oma päevast vestelda – kõik see toidab lapse emotsionaalset arengut ning loob tugeva vundamendi heaks eneseregulatsiooniks.
Trenniolukord
Ütlete, et lapse trennid kipuvad lõppema emotsionaalse kriisiga. Võimalik, et tunni jooksul kogunevad emotsioonid ongi teie lapse jaoks nii tugevad, et ta ei suuda tunni lõpus enam enesekontrolli säilitada. Kui tunni lõppu jääb ka emotsionaalselt pingeline olukord – võistlus ja kaotus või ebaõnnestumine, siis seda keerukam on enesevalitsust säilitada. Võiksite kaaluda, kas oleks kohane rakendada üht või mitut väiksemat kaasregulatsioonipausi treeningu jooksul, et lapse erutus saaks vaibuda ning ta saaks vahepeal taastada tasakaalu. Võib-olla on selleks 5-minutine paus, kus laps tuleb teiega koos treeningsaalist välja, teete juba tuttavat hingamisharjutust, võib-olla kaasate veel mõne mõnusa tegevuse, mis teie lapsele sobib (mõni mõnus tekstuur, mida näppida, või mõni tuttav mänguasi, mis rahustab). Võib-olla on selleks mitmed 1-minutised pausid treeningu ajal, kui kutsute lapse kõrvale, et korraks möllust eralduda ja kinnitada lapse sidet lapsevanemaga, võtta mõned lonksud vett (neelamine rahustab) ja korraks olukorrast n-ö kõrvale astuda. Võiksite arutada lapse treeneriga, mis oleks kõige sobivam. Mina omalt poolt soovitan kindlasti ka lastele sobivaid meeleharjutusi. Näiteks Vaikuseminutite harjutused ning väga hea raamat on ka “Meelerahu muinasjutud”. Neid võib teha kodus näiteks enne magamaminekut või kui harjutused on lapsele juba tuttavad, siis kasutada neid hetkedel, kui emotsioonilaine üle pea on käinud.
Ande Etti
Tegevusterapeut
©andeetti
Olete teretulnud levitama oma kanalites siin lehel leiduvaid artikleid ja postitusi, kui avaldate need muutmata kujul ning lisate viite veebilehele www.tegevusterapeut.ee koos autori nimega (Ande Etti).
Ilma nimetatud viideteta ei ole selle kodulehe tekstide kopeerimine lubatud.
