Kui püüdlus teistele meele järele olla väljub piiridest: pilguheit people pleaser’i maailma (TervisPluss)

Tekst: Ande Etti, terapeut
Foto: Priit Simson
Artikkel ilmus ajakirjas TervisPluss 2025.a jaanuarikuus.

Usun, et igaüks oskab tuua oma tutvusringkonnast näiteid kellegi kohta, kes on alati nõus kõigega, mis välja pakutakse („Võtame selle, mida sina eelistad!“) või ei ütle kunagi oma arvamust välja („Mulle sobib kõik!“), poeb vaat et nahast välja, et ümbritsevate soove ja vajadusi täita, seab end järjekindlalt tagaplaanile, väldib iga hinna eest konflikti ning vastus „ei“ ei näi kuuluvat tema sõnavarasse.

Silmatorkavalt ennastohverdav käitumine võib olla märk sellest, et inimese püüd ülejäänutele meele järele olla on väljunud tavapärase, n-ö tervisliku vastutulelikkuse ja teistega arvestamise piiridest ning selle võib liigitada mõiste alla, mida eesti keeles päris täpselt ei eksisteeri, kuid mis inglise keeles kannab nime people pleaser. Tõlkes võiks see tähistada kedagi, kes püüab teistele meele järele olla, nende vajaduste eest hoolitseda, nn meeldidapüüdja.

Termin people pleaser ei tähenda lihtsalt hoolitsevat ja vastutulelikku inimest. Erinevus niisama lahke olemisega tuleb peamiselt kahest allikast. Üks on motivatsioon – miks inimene endast nii palju annab, kus on selle suure andmistungi juured. Teine on ulatus – liigse meeldimisvajadusega inimene hoolitseb teiste eest nii pingsalt, et jätab seejuures oma vajadused unarusse või kahjustab iseennast.

Kuidas people pleaser’it ära tunda?

Lühidalt öeldes on selline käitumine teistele meele järele olemine iseenda arvelt. See on igapäevaelu ja suhetega toimetuleku viis, mida inimene kasutab valdavalt alateadlikult ning mille juured ulatuvad lapsepõlvekogemustesse. People pleaser teeb kõik selleks, et teisi mitte alt vedada, aga jätab seejuures krooniliselt unarusse iseennast.

Iseloomulikke näiteid elulistest olukordadest:

Oma vajaduste ja soovide pidev ohverdamine. Inimene on kõigega nõus, mida teised tahavad või välja pakuvad. (Nõustub kohtumistega, mis teda ei paelu; osaleb üritustel, mis teda liigselt kurnavad; ütleb „jah“ tööalastele pakkumistele, mis teda ei huvita.)
Meeleheitlik konflikti vältimine.
Suutmatus öelda „ei“. (Ei suudeta keelduda palvetest, ettepanekutest, nõuküsimistest, lisakohustustest; ei öelda ära kellegi abistamisest, kuigi endal on jaks otsas; ei anta tööl märku, et lisaülesanne ei mahu enam kohustuste hulka.)
Püüd hoida kõiki teisi õnnelike ja rahulolevatena, seda enese heaolu arvelt. (Selle asemel, et öelda koosolekul sülle langenud ülesande kohta, et seda kindlasti tööajast homseks valmis ei jõua, veedab inimene oma koduse õhtu tööülesannet täites.)
Soov olla „hea“ või „kena“ inimene. „Headus“ ei laiene iseendale. Enda vastu ollakse nõudlik ja karm, kogu vastutulelikkus on suunatud teistele.
Uskumus, et oma vajadustest loobumine, teistelt mitte millegi (abi, tugi, vastutus jms) ootamine või vastuvõtmine on voorused ja „hea“ inimese tunnused. Tunne, et enda eest hoolitsedes või teistele „ei“ öeldes ei olda „hea“ inimene.
Inimene ei nõua teistelt vastutust nende tegude eest, lepib teda kahjustava käitumisega. Kui ta tundeid haavatakse, siis ta ei väljenda, et sai haiget. Ei seisa enda ja oma väärtuste eest.
Ei väljenda enda arvamust, kui see läheb teiste omaga vastuollu.
Palub sageli vabandust asjade pärast, mis ei ole tema süü või tema kontrolli all.
Muudab ennast, et teistega kohanduda. (Nt vaatab aina sarju, mis talle ei meeldi, kuna elukaaslane neid naudib.)
Muretseb, et keegi on ta peale pahane. Inimene ei suuda taluda mõtet, et keegi (kasvõi täiesti võõras) on ta peale ärritunud või pole temaga rahul, et ta ei vasta teiste ootustele.
Võtab endale ülemäärase vastutuse teiste inimeste ja nende emotsioonide eest. Püüab vastutada asjade eest, mis ületavad tema vastutuse piiri.
Usub, et tema väärtus sõltub sellest, kui palju ta suudab teiste jaoks ohverdada. (Nii inimeste kui ka näiteks oma tööandjaettevõtte heaks, tunneb end inimesena väärtuslikuna, kui pigistab tööl endast välja viimased piisad, et olla eriti „tubli“.)
Eneseväärtustunne on väline ja sõltub teistest inimestest ja nende heakskiidust. Otsitakse pidevalt välist tunnustust. (Saavutused on tähendusrikkad alles siis, kui teised nende eest kiidavad.)
Püüd iga hinna eest teiste pettumust ära hoida. (On vaja eksamiks õppida, aga inimene läheb ikka nuruvate sõpradega välja, sest „nad oleksid ilma minuta nii kurvad“.)
Oma sisemiste piiride (emotsionaalsed, füüsilised, aja, energia, väärtuste jm piirid) mittetajumine, seega ei ole võimalik neid ka väljapoole väljendada.
Andmise, ohverdamise, teiste teenimise kõrval ei ole teisi, altruismi tasakaalustavaid ja ennasthoidvaid väärtusi ja uskumusi. (Nt puudub uskumus „Ma võin enda jaoks aega võtta, kui ma seda vajan“ või „Kui ma olen haige, on mu esmane vastutus enda eest hoolitseda, mitte tööle tagasi kiirustada“.)
Tunne, et sind rebitakse kümnes suunas tükkideks. Meeleheitlikud mõtted nagu „Mind peab igale poole jaguma“ ja „Kõik tahavad minust midagi“ on sellisel puhul eriti tugevad tekkima.
Häbi- ja väärtusetustunne, kui ei suuda vastata kõigi ootustele.
Sügavam uskumus, et „Mul pole õigust midagi nõuda või ruumi võtta“.
„Kui ma kõike kontrolli all ei hoia (loe: teisi minuga rahulolevana), siis kukub maailm kokku.“

People pleasing’u vasteks on eesti keeles pakutud meeldidapüüdmist, meeldidatahtmist, kuid see pole päris täpne, sest viimases sisaldub teadlikkus ja tahtlikkus. People pleaser’id teevad oma tegemisi üldiselt alateadlikult ega teadvusta endale, et selline protsess toimub. Sellel, kes teadlikult meeldida püüab, on pigem siht silme ees – ta otsib teadlikult vahendeid, et teiste poolehoid ära teenida (rohkem nagu pugeja).

Mõju laieneb ka lähedastele

People pleasing ärritab tihti lähedasi, kuna see kipub laienema ka nendele. Näiteks võib heakskiidu otsija sundida ka oma pereliikmeid väljaspool kodu sama fassaadi hoidma, suunates lapsi vabandama tegude eest, milles nad pole süüdi; loobudes oma perele broneeritud kõrvuti asuvatest lennukiistmetest teiste reisijate heaks; survestades lapsi kallistama sugulasi-tuttavaid, kui nad seda ise ei taha; viidates, et enese õiguste eest seistes tehakse perele häbi või valmistatakse piinlikkust. Kui pereliige soovib oma vaimse ressursi hoidmiseks suguvõsa kokkutulekust eemale jääda, kuuleb ta, et „see ei jäta meist head muljet“ või „mida siis sugulased arvavad!?“. Viimase koogitüki peab sünnipäevalaps loovutama külalisele, et „olla viisakas“. Kui laps hakkab vanaonu haavava nalja peale nutma, kutsud korrale last, mitte onu. Loobud perega kokku lepitud mängudeõhtust, kuna sõber helistab ja „talle sobib ainult nüüd ja kohe koos trenni teha“. Ei astu oma uue partneri kaitseks välja, kui su vanemad teda õhtusöögilauas passiiv-agressiivselt kritiseerivad – „ära pane tähele“, „kannatame ära“.

Sedasi kisub suhetes ülipüüdlik inimene oma allaheitliku käitumise ringi ka lähedased ning röövib neilt võimaluse ennast väärtustavalt ja oma piire austavalt käituda.

Kust selline käitumine tuleb?

Üldiselt on täiskasvanuea alateadlike käitumismustrite alguspunkt ikka lapsepõlves kogetu, kui inimene on alles kujunemas ning õpib lähimatelt hooleandjatelt, kuidas siin maailmas toimetulek käib. Selles faasis pole meeleheitlik meeldimispüüd erand.

Oma vajadusi allasuruva käitumise tuum on ebaturvalisuse tunne. Inimene ei anna endast viimast mitte seepärast, et see pakub talle tõelist rõõmu ja eneseteostust, vaid kardab tagajärgi, kui ta nii ei käitu. Sedasi toimetades reedad iseennast, kuid hirm teistele pettumuse valmistamise, konflikti sattumise või eemaletõukamise ees on nii suur, et pigem ohverdad oma heaolu kui võtad selle riski.

People pleasing on suhetes turvalisust otsiv käitumine. Selle eesmärk on säilitada inimestevaheline harmooniline side, et püsida ohutsoonist väljas. See omakorda viitab, et lapsepõlves, psüühika kujunemisaastatel koges inimene midagi sellist, mis lõi kõikuma tema turvatunde ning usu sellesse, et ta on teistele vastuvõetav sellisena, nagu ta on. Tekkinud on alateadlik hülgamishirm, mis juhib igapäevast käitumist ja valikuid. See inimene on pidanud leiutama ennastsalgavuse strateegia, et elus hakkama saada. Kujunenud on uskumus: „Ohutu on siis, kui ma kõigile meeldin“.

People pleaser võis lapsepõlves kogeda tingimuslikku armastust (tähelepanu ja tunnustust saadi peamiselt kuuleka käitumisega; ootustele mittevastava käitumise eest karistati last lähedusest ilmajätmisega), oma vajaduste unarusse jätmist (sh on eriti olulised emotsionaalsed vajadused: lähedus, otsustamisvabadus, oma emotsioonidele kinnituse ja peegelduse saamine jms). Kasvatuses võidi otsesõnu rõhutada tubliduse ja leplikkuse olulisust, vanemad võisid käituda märtrina ja ennastohverdavalt.

Laps võis sattuda ise vanemarolli, kui vanemad liigselt temale toetusid, rääkides talle oma muredest. Vanemarolli ja suure vastutuse ning süütunde koorma alla võib laps langeda ka siis, kui vanem(ad) ei saa või ei suuda mingil põhjusel vanemlikku hoolt jagada ja laps asub ise õdede-vendade eest hoolitsema või teinekord ka ühele või mõlemale vanemale tröösti pakkuma. People pleaser’iks on kerge kujuneda ka siis, kui peres on keegi (vaimselt) vägivaldne inimene, kelle juuresolekul ongi enda ja lähedaste turvalisuse tagamiseks vaja käituda väga kuulekalt, allaheitlikult ning teda mitte pahandada.

Lapsepõlves kujunenud mustrid kinnistavad alateadlikke uskumusi: „Teiste inimestega on turvaline, kui olen neile meelepärane“, „Ma ei tohi oma vajaduste eest seista, sest ma pole seda väärt“, „Kui ütlen „ei“, siis teised hülgavad mu“.

Heakskiitu otsivast käitumisest saab toimetulekumehhanism, mille aluspinnaks on hirm, häbi ja turvatunde puudumine. Need juhivad people pleaser’i käitumist.

Mitte niisama hoolitsev

On küllalt ka neid inimesi, kes ongi võimelised altruistlikult ja empaatiliselt teistele endast palju andma ning teevad seda vabast tahtest. Seda on väliselt keeruline eristada people pleasing’ust, kuid oluline on siiski vahet teha. Erinevus on selles, kas inimene teeb midagi vabast, siirast andmise ja hoolitsemise soovist või selleks, et midagi saada (nt turvatunnet, kinnitust „hea inimene“ olemise kohta).

Tüüpiline people pleaser ei anna midagi vabalt ja loomulikult, nii et see tuleks sügavalt südamest. Selline käitumine ei tule tal hoolimisest teise vastu. Tõeline hoolimine on võimalik vaid siis, kui sul on ka teine valik ja sa oled nii kindel oma jalgealuses, et saad ka vabalt „ei“ öelda, kuid valid vastuse „jah“. People pleaser annab nõusoleku hirmust, häbist ja/või alateadlikust soovist oma vajadusi rahuldada.

People pleasing on loomulikult vaid üks nüanss inimeste käitumises ning seda, mis tegevusi motiveerib, saab lõpuks enda sisse vaadates teada ainult inimene ise. Kõige tõenäolisemalt on igapäevases suhtluses kombinatsioon erinevaid käitumise mõjutajaid, võib-olla osake hoolimist ja mõned osad meeldida püüdmist jne. Ühest joonest eraldi rääkides tuleb tahes-tahtmata natuke lihtsustada, igapäevaelus on koos kirju kompott kõigest sellest, mida psüühika pakub.

Mida säärane käitumine inimeselt röövib?

People pleasing’u keskmes olev enese unarusse jätmine kurnab ja väsitab. Inimene elab elu, milles puudub ausus enda vastu ning autentsus suhetes, kuhjuvad sisemised pinged ja ärrituvus, suhted on pealiskaudsed, ohustab läbipõlemine. Enesega vastuolus elamisest kasvanud sisemine pinge võib ühel hetkel kasvada nii suureks, et ajab üle, või vastupidi, asuda hävitama sind seestpoolt, tuues kaasa probleemid vaimse heaoluga. Lõpuks võidki kaotada iseenda ja oma tee.

Loomulikult peab ka seda omadust vaatlema skaalal, millel ei ole kindlat joont, mida ületades oled ühtäkki meeldidapüüdja ja enne seda oli kõik hästi. See on tunnetuse küsimus. Mida mina olen nõus taluma? Kuidas minu senine eluviis mind mõjutab? Mida ma soovin?

Järjepideva ennastsalgavuse kaasnäht on see, et sinu emotsionaalne heaolu ja enesehinnang jäävad sõltuma välisest heakskiidust. Võid end tunda lõksus rollides, mis ei peegelda sinu tegelikku mina, mis omakorda viib sügava rahulolematuseni ning eneseteostuse puudumiseni.

Lisaks harjuvad ümbritsevad inimesed, et sinust saabki üle sõita, oled lükata-tõmmata.

Mida peale hakata?

Hea uudis on see, et ka ümbritsevaid inimesi on võimalik tasapisi ümber harjutada, millist käitumist sa enda suhtes ootad ja aktsepteerid ning millist mitte. Kehv uudis on see, et nad ei tule seda ise kandikul pakkuma. Endale peab ise ruumi tegema.

Heakskiidu ärateenimise nõiaringist välja siplemise A ja O on kindlasti piiride kehtestamine ja „ei“ ütlemine, kuid need ei saa tulla tühja koha pealt. Kuna people pleaser’i üks muresid on see, et tal puudub arusaamine oma sisemistest piiridest, siis ei saa neid esimese asjana ka väljapoole kehtestama asuda.

Taastumine liigsest meele järele olemisest algab enese tundmaõppimisest ja oma vajaduste teadvustamisest, et tunnetada oma sisemisi piire – mis on mulle sobiv ja mis mitte ning miks. Endas selgusele jõudmiseks kuula oma kõhutunnet, oma keha märke, pane tähele oma emotsioone. Kui need ütlevad millelegi „ei“, siis püüa neid analüüsida, ära ütle kohe „jah“. Hakka tasapisi harjutama pisiasjadest alates oma piiride väljendamist (enesekehtestamist).

Harju endalt küsima „Mida ma tegelikult tahan?“, alustades väikestest ja tühistena näivatest nüanssidest.

Harju endalt küsima „Mida ma tegelikult tahan?“, alustades väikestest ja tühistena näivatest nüanssidest, nagu „Milline toatemperatuur mulle sobiv on?“, ja liikudes edasi sügavamale: „Milline on minu jaoks kvaliteetaeg?“, „Kuidas ma end hästi ja turvaliselt tunnen?“, „Millised on minu väärtused?“, „Kuidas ma inimestega suhelda tahaksin?“.

Toeks võib olla see, kui otsuseid tehes võtad aega, et rahulikult enda sisse vaadata. Mõtiskle oma väärtuste ja eesmärkide üle. Kui need on sulle endale selgemad ja läbi mõeldud, on neid lihtsam kõrvutada sellega, mida maailm sinult tahab, ja otsustada, kas nõustuda või mitte. Siis sa ka tead, miks sa „ei“ ütlesid. Kui näiteks sinu jaoks on oluline väärtus olla oma laste jaoks olemas ja pühendada neile järjekindlalt aega, siis on kergem keelduda kutsest podcast’i, mida salvestatakse õhtul kell seitse, mis tähendab, et peaksid selle aja võtma oma pere ajast.

Püüa end harjutada, et sa ei palu vabandust asjade pärast, mis ei ole sinu kontrolli all või milles sa ei ole süüdi. Kui jätad koolitusel osalejatele saatmata aadressi, kus koolitus toimub, siis on see sinu eksimus ning on sobiv vabandust paluda. Kui teenindaja tuleb restoranis tellimust võtma ning sa vajad veel aega, et mõelda, mida tellida, pole vabandamine vajalik.

Mõtle läbi, kas üks või teine asi, mille pärast keegi sinu peale pahaseks saab, on tegelikult sinu vastutus.

Lõpuks on ütlemata vabastav leida end olekust, milles tunned rahu südames, kui keegi on sinu peale vihane, sest sa tead, et oled seisnud õige asja eest puhta südametunnistusega.

Allikas: TervisPluss