ATH stereotüüp on poiste poole kaldu. Mis iseloomustab tüdrukute ja naiste tähelepanuhäiret? (TervisPluss)

Tekst: Ande Etti, terapeut
Foto: ArtHouse Studio
Artikkel ilmus ajakirjas TervisPluss 2024.a märtsikuus.

Kui keegi ütleb märksõna ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire), siis tõenäolisemalt kangastub kuulajatel silme ette pilt umbes 7-aastasest poisiklutist, kes ei püsi paigal, on nähtavalt üleerutunud ning segab lakkamatult nii täiskasvanute kui ka teiste laste vestlusele vahele, aga mitte näiteks 34-aastasest magistrikraadiga eraettevõtjast naisest, kes istub vedelikupuudusest tingitud peavaluga oma segamini köögis pesemata nõude vahel, tundes end süüdi ja segaduses taas põhja kõrbenud pudru tõttu valatud pisarate pärast ja juurdleb, miks ta ei suuda juba viiendat tundi järjest doktoriõppesse astumise avaldust täitma asuda ning mängib selle asemel telefonis „Candy Crushi“.

On muidugi inimesi, kes väga hästi teavad ja ehk ka ise kogevad, kuidas on elu selle ATH-ga naisena, aga stereotüübid, mis ülejäänute ettekujutust vormivad, kipuvad olema kaldu suunas, kust kunagi ATH diagnostilised kriteeriumidki alguse said – väikeste püsimatute poiste poole, kes rahu ja korda soovivatele vanematele ja õpetajatele meelehärmi tekitavad.

Iseenesestmõistetavalt on vajalik ja tervitatav, et need energilised poisid oma raskustes märgatud ja toetatud saavad, kuid meie suures tuhinas peamiselt poisse ATH-ga sildistada (3–4 korda rohkem kui tüdrukuid) jäävad tüdrukud ja naised oma sarnaste raskustega tihtipeale üksi ja abita, pikkadeks aastateks juurdlema oma murede allika üle, tundes end saamatu, abitu ja ühiskonda mittesobivana.

Miks me ei märka tüdrukute ja naiste ATH-d?

ATH puhul eristatakse alaliike: impulsiivne/hüperaktiivne, tähelepanu hajuvusega (tähelepanematu) ja kombineeritud tüüp. Seega ka mitte kõik 7-aastased ATH-ga poisid ei ole hüperaktiivsed. Lihtsalt kaasneva hüperaktiivsusega vormi paistab olevat rohkem poistel, tähelepanu hajuvusega vormi tüdrukutel.

Tavapäraselt seostatakse ATH-d rohkem hüperaktiivsusele omase väljendusega: palju energiat, pidevalt tegevuses, jookseb-hüppab, teeb impulsiivseid otsuseid, satub koolis sekeldustesse. See ongi vorm, mida diagnoositakse rohkem poistel. Tüdrukutel on ATH korral rohkem probleeme tähelepanu hajumisega, kusjuures see ei pea olema välise segaja tõttu. ATH aju eripära ongi võime genereerida igal hetkel iseenda sees nii palju „jutuvada“ ja mõttekaost, mis võib panna tüdruku väliselt uneleval pilgul klassiaknast välja vaatama, kuid tema sisemine kogemus on pööraselt tiirlevad mõtted, mis ei anna rahu ning mida ei anna korrastada.

Seesmise virr-varri tõttu annabki tüdrukute ATH-st teinekord väliselt märku hoopis võimetus oma asju organiseerida (segamini tuba või koolilaud), raskus pühenduda tegevusele, mis on pikk või vajab suurt vaimset pingutust (kodune õppimine võtab kaua aega) ja pealtnäha kergesti tekkiv emotsionaalne endast väljaminek.

Kui ka juhtub, et tüdrukul on ATH hüperaktiivne vorm, siis ka see näeb sageli teistsugune välja kui poistel. Poisid torkavad oma füüsilise agiteeritusega rohkem silma – tõusevad klassis püsti, liiguvad ringi, kui pole lubatud. Tüdrukud rohkem nihelevad oma kohal, „valguvad“ toolile laiali, kritseldavad jms. Tüdrukute hüperaktiivsus avaldub tihti hoopis kõne kaudu: nad räägivad kiiresti ja teistest üle, segavad vahele, hõikavad tunnis vastuseid. Tihtipeale kirjeldatakse neid kui „jutukaid“ ja „elavaid suhtlejaid“.

Üks suur ja oluline põhjus, miks tüdrukud ja naised jäävad ATH-skaalal märkamata, on paradoksaalsel kombel nende parem võime kompenseerida puudujääke ning kasutada toimetulekuks suhtlusoskust ja n-ö „tubli“ olemist, mis maskeerivad nende raskusi. Sellist protsessi nimetatakse maskimiseks.

Tüdrukud suudavad enamasti paremini sotsiaalsetele normidele vastata ning täita rolli, mida neilt oodatakse, jättes seejuures välist muljet, et kõik on hästi. „Hästi“ on seejuures muidugi äärmiselt subjektiivne – pigem tähendab see välistele ootustele vastamist sisemise heaolu arvelt. Maskimine on sisuliselt oma tõelise mina ja tegelike vajaduste varjamine, et mitte saada hukkamõistu osaliseks või tõrjutud.

Üldjoontes iseloomustabki poiste ja tüdrukute ATH erinevusi see, et poistel paistab ATH tihemini kõrvaltvaatajale välja väliste raskustena (käitumine, õpiraskused, nähtav keskendumisraskus), tüdrukutel on avaldumine rohkem sisemine (tekitades segadust, ärevust, alanenud enesehinnangut jne). Nad sooritavad väliselt paremini, kuid kannatavad seesmiselt.

Rõhutan taas, et ka poistel esineb tähelepanu hajumise tüüpi ATH-d, samamoodi võib tüdrukutel esineda kõiki tüüpe, kuid tüdrukutel/naistel on väiksema tõenäosusega hüperaktiivsuse ja segatüüpi ATH-d, mille alusel joonduvadki välja laiemad soolised erinevused.

See annab meile infot, kuidas sagedamini väljendub ATH poistel või tüdrukutel ning millised on tihti nende erinevused. Iga üksik inimene võib muidugi olenemata soost leida end ükskõik millise ATH tüübi alla kuuluvana.

Spekuleeritakse, et üks põhjus, miks poisid tihemini diagnoosini jõuavad, on see, et poiste ATH toob ümbritsevatele inimestele (perele, õpetajatele) kaasa rohkem raskusi ja sekeldusi, mistõttu ollakse enam motiveeritud lapsele abi otsima. Tüdrukud, kes elavad neid raskuseid üle enda sees, ei häiri oma käitumisega nii palju teiste rahu ning nende raskused jäävad tihti märkamata.

Tubli olles kiiresti läbipõlemisse

Tulles tagasi esimeses lõigus kirjeldatud 34-aastase naise näite juurde, võime seda lahti harutades leida mitmeid tüüpilisi raskuseid, mille küüsist ATH-ga täiskasvanud naised end leiavad.

Valisin näitesse doktoriõpet planeeriva eraettevõtja, sest see peegeldab mitmest küljest seda, kuidas need naised ühiskonnas toimivad, toimetavad ja sooritavad ning milliste hammasrataste vahele iseendaga toimetulekul siiski jäävad.

On tüüpiline, et varasest east alates on ATH-ga tüdrukud, vastupidiselt sellele, mida võiks arvata, edukad nii koolis kui hiljem ülikoolis, saades häid hindeid ning olles üldiselt kuulekad ja – jälle see kole sõna – „tublid“. Tavaliselt teevad nad ära selle, mida neilt oodatakse, või vähemalt pingutavad meeleheitlikult, et seda saavutada.

Nagu öeldud, on tüdrukud valdavalt osavamad oma tegelike raskuste tahtmatus maskeerimises – tihtipeale jätkavad nad ühiskonna ootustele vastavat välist sooritamist oma raskuste kiuste (saavad viisi ja kiituskirju, kuigi sisemiselt on kokkuvarisemise äärel). Seda aitab neil teha suurem võime kasutada oma teisi, ATH poolt mõjutamata tugevusi kompenseeriva vahendina – näiteks saab tähelepanu hoidmise ja keskendumise raskus peidetud kõrgete intellektuaalsete võimete, hea mälu või suurepärase suhtlusoskuse taha.

Loomulikult on palju ka neid tüdrukuid, kellel esineb juba lapseeas raskusi ka koolitöö, huvitegevuse ja suhetega, seega pole „hakkamasaamine“ mingisugune universaalne supervõime.

Sageli juhtub aga, et need tublid ATH-d peidus hoidvad tüdrukud pingutavad nii kaua, kuni nad enam ei jaksa, ja lähevad seda tehes seesmiselt katki. Iroonilisel kombel ei lõpeta paljud neist välist sooritamist ka pärast seda, kui nad vaimselt täiesti laastatud on. See läbipõlemine võib ilmsiks tulla juba lapse- või noorukieas (kui keegi taipab märgata). Hästi tüüpiline täisealisena ATH-diagnoosi saanud naise lugu aga ongi selline nelja-viielise koolilapse, kõrg- või ülikoolihariduse ja väliselt edukalt kulgeva tööeluga, seesmiselt juba varakult läbipõlenud ning segaduses inimese teekond.

Tähelepanuprobleemile lisaks kuhjub teisi raskusi

Tihtipeale viib noores eas sobiva toetuseta jäänud ATH-tüdruku elu elamine muude kaasuvate vaimse tervise muredeni nagu ärevus, depressioon jms. Enne seda, kui täiskasvanueas diagnoosini jõutakse, saab ATH-tüüpi närvisüsteemiga naine tõenäoliselt külge erinevaid psühhiaatrilisi silte, sagedasti näiteks mõne isiksusehäire diagnoosi. Bipolaarne häire on sagedane diagnoos, mida ekslikult jagatakse naistele nii ATH kui autismi puhul, kuna mõlemaga käib kaasas ka suure emotsionaalse reaktiivsuse ning oma tundemaailma tasakaalustamise raskuseid.

Tulles näites olnud 34-aastase naise juurde tagasi, näeme, et kuigi inimene võib olla väliselt hakkamasaav (nt haritud ja tööalaselt edukas), võib tal jahmatamapaneva kontrastina olla igapäevaelus tõsiseid raskusi enda eest hoolitsemisega, oma emotsioonide reguleerimisega, tegevuste algatamisega selle piirini, et elus tundub kogu aeg justkui olevat kriis, sest kõik olulised tegevused saavad tehtud alles nii viimasel hetkel, et on oht juba tõsisteks tagajärgedeks. Tööülesanded ja asjaajamised saavad tehtud alles siis, kui tagant kannustavad tugevalt kõrgenenud stressihormoonid, hirm tegematajätmise tagajärgede ees või reaalne ähvardav sanktsioon.

Paradoksaalsel kombel võib seda rütmi – aruande tähtaeg on kahe nädala pärast, ma ei tee aruannet kaks nädalat, aga muretsen selle pärast pidevalt, teen aruande ära ööl vastu tähtaega uneaja arvelt – korrata kuitahes palju kordi, see ei muuda järgmise korra tulemust.

Tüüpiline on ka see, et inimene jaksab korraga fookuses hoida üht või paari üksikut eesmärki või prioriteeti, samal ajal teised olulisted eluvaldkonnad, mis tegelikult ka tähelepanu vajavad, kiratsevad ja vajuvad justkui unustuse hõlma. Näiteks samal ajal kui tööl on kriitiline periood, mattub kodu pesemata riiete ja nõude alla, külmkapist vaatab vastu ainult hallitus, vähegi tervislikku laadi toitumiseks pole olnud mahti, pereliikmed on tähelepanu vähesusest kurvaks ja vihaseks läinud, kaks kuud tagasi suure veendumusega ostetud rühmatreeningu poolaastakaart pole kordagi kasutust saanud.

Seda lugedes võib nüüd igaüks öelda, sedasi võib ju väga stressirikkal perioodil juhtuda kellega tahes. See on muidugi tõsi, aga ATH puhul on see valdavalt läbiv pealesunnitud eluviis. Teisiti omaenese aju lihtsalt ei lasegi toimida, isegi kui tööl ei ole parajasti kriisi või magistritöö ei taha kuu aja pärast köitmist.

On oluline märkida, et kodused tööd ja pereliikmed ei jää unarusse seepärast, et inimene ei peaks neid oluliseks. Mis eristabki ATH aju funktsioneerimist sellises olukorras, kui „inimene lihtsalt ei tee midagi“ huvi- või motivatsioonipuudusest, on see, et tavaliselt ATH puhul inimene väga tahab seda asja teha. Ta tõesti tahab homme ärgates kohe süüa teha, mitte avastada kell 15.30, et jälle on keha omadega täiesti läbi. Ta teab, et see on oluline ja ta tahab minna õigel ajal kodust välja, et mitte taas kohtumisele hilineda, aga see ei õnnestu.

Ajapimedus on üks iseloomulikke kaasnähte

Üks ATH-ga kaasas käivatest „boonustest“ on võimetus hinnata realistlikult tegevusele kuluvat aega. Kipub olema ikka sedapidi, et kuluvat aega alahinnatakse. See on üks põhjuseid, miks ATH-ga inimesed kipuvad alatasa hilinema. Nende aju lihtsalt ütleb neile hetkes täiesti usutavalt, et „on täiesti realistlik, et kui sa pead 10 min pärast kodust välja minema, siis võid veel vaadata Youtube’ist kuue minuti pikkust videot ning tegelikult ei võta hambapesu koos riietumise ja koti pakkimisega kokku üle ühe minuti. See kuus minutit videot „ei ole päris“. See mahub kuidagi sinna kümne minuti sisse ju ära ning need teised asjad on kõik „kiired tegevused“. Teen oma klientidega vahel nalja, et nad „ei usu, et aeg liigub“.

Muidugi saavad nad mõistuse tasandil aru, et asjad võtavad aega, kuid kui on hetkel vaja midagi teha, siis taju vajaminevast ajast on moondunud. Näiteks maksab see kätte oma päevategevuste planeerimisel. Kergesti võib jääda mulje, et mul on vabal päeval plaanis neli 30 min pikkust ülesannet ning järelikult saan ülejäänud päeva puhata. Tegema hakates selgub, et realistlikum oleks olnud hinnata iga tegevuse pikkuseks 2–3 tundi. Päeva lõpus on kas palju tegemata ülesandeid või pettumus endas, et taas ei suutnud oma toimetustega ühele poole saada. See veab enesehinnangut mülka suunas, sest aina kordub kogemus, millest jääb tunne ja uskumus „ma oleksin pidanud kiiremini või paremini hakkama saama“.

Tegelikult oleks õiglasem vaadata asjale selle nurga alt, et need olidki tegevused, mis võtavad tunde, ning viga tuli sisse aja hindamise, mitte ülesannete läbiviimise koha peal. Üks võimalus ülesandele kuluva aja hindamist harjutada on ülesande osadeks võtmine. Harjumuseks võiks saada mitte esimese emotsiooni ajel pakkuda, et „see võiks võtta 15 minutit“, vaid näiteks paberi peal kõik ülesande etapid üles loetleda ning must-valgel kirja panna, palju iga neist võtta võib:

„Ma jõuan 20 minuti pärast kohvikusse küll!“

Vs.

• riidessepanek 5 minutit;
• autoakende jääst puhastamine 5 min;
• sõiduaeg 20 min + võimalik viivitus 5 min;
• parkimiskoha otsimine;
• parkimine ja parklast kohvikusse jalutamine.

Ja kindlasti ära unusta ühelt ülesandelt teisele ülemineku puhveraega! Päevaplaan stiilis 13.00–14.00 üks tegevus ning minuti pealt 14.00 algav järgmine on mõeldud robotile, mitte inimesele. Iga aju vajab ümberhäälestumise aega, ATH aju vajab seda meeleheitlikult. Juba ainuüksi sellisest plaanist piisab, et ATH aju segadusse läheks ja streikima hakkaks ning kogu päevaplaanile käega lööks. Seega planeeri oma plaani ka näiteks 10 minutit ühelt tegevuselt teisele üleminekuks, et aju saaks kohaneda muutusega. Arvesta ka inimliku molutamisega. Näiteks ära eelda, et jõuad ühe tegemise või käimisega minuti pealt valmis, realistlikum on jätta tegevusele mingi vahemik. Ja kui jõuadki varem valmis, siis võta julgelt see ülejäänud aeg mitte midagi tegemiseks, su aju on selle eest tänulik!

Võitlus diagnoosi eest

Et täiskasvanud naine saaks ATH diagnoosi, tuleb tal tihti läbida korralik kadalipp arstide juures. On uuringuid, mis järeldavad, et naistel/tüdrukutel peab ATH olema väljendunud tugevamalt kui poistel/meestel, et nad üldse diagnoositud saaksid.

Ka siis käib diagnoosini jõudmine tihti hoopis sedapidi, et inimene on jõudnud teiste kogemusi kuuldes ja internetis end harides kahtlusele või hoopis veendumusele, et tal on ATH, ning pöördub siis arsti poole kinnituse saamiseks.

Lapseeas on üheks takistuseks ka see, et tüdrukud on samas vanusest poistest enamasti küpsemad, kuid diagnoosi on tõenäolisem saada siis, kui oled oma ea kohta „nooruke“.

Tihtipeale on naised selleks ajaks, kui nad lõpuks diagnoosi saavad, jõudnud juba oma ellu sisse viia olulisi kohandusi, mis aitavad igapäevaeluga toime tulla. Ilmaasjata ei valinud ma tolle 34-aastase naise ametiks näites eraettevõtja. Võib tunduda paradoksaalne, aga võimetus ühiskonna seatud normidele ja ootustele vastata ning näiteks 9–17 kontorikeskkonnas tööd teha viib paljud ATH-ga naised (ja mehed) n-ö „alternatiivsete“ elu- ja tööstiilide otsingule. Üks neist, mis tihti pakub võimalust oma elu endale sobivamaks kohandada, on eraettevõtja või vabakutselise elu, mis võimaldab teha tööd endale vastuvõetavamas rütmis ja kellaaegadel, vähendab survet teha tööd vormis ja tingimustel, mida ootab tööandja, kohandada füüsiline keskkond enda vajadustele vastavaks ning mahutada ellu rohkem enese eest hoolitsemise tegevusi.

Endistele kontorirottidele võimaldab ettevõtlusega tegelemine teinekord keskenduda tööle, mis ei eelda nii palju ekraanide taga viibimist, vaid rohkem reaalses füüsilises keskkonnas tegutsemist: millegi valmistamist, loomadega tegelemist, looduses viibimist. See on jällegi üks nüanss, mis võib paljude ATH-kate ellu rohkem tasakaalu tuua.

Kiirem järeldusele jõudmine, et tüdrukul on ATH, aitaks ideaalis pakkuda talle kiiremini ja sobivamat tuge ning vältida emotsionaalset ja füüsilist läbipõlemist, depressiooni langemist ning pikki kriisist kantud otsinguid aastate jooksul.

Allikas: TervisPluss