Mida tähendab, kui öeldakse, et kellelgi on nõrgad isiklikud piirid või tal üleüldse puuduvad need? Piiride puudumisel inimene pingutab teiste heaolu jaoks rohkem, kui oleks tasakaalukas, ning teeb seda iseenda arvelt. Temast võib saada krooniline „ülepanustaja“, kes ei suuda öelda „ei“. Alatasa teistele vastu tulles muutub ta aina väsinumaks ja rahulolematumaks, kaotades iseennast tükk tüki haaval. Mida enda piiride kehtestamine tähendab ja mis juhtuma hakkab, kui seda teed?
Tegevusterapeut Ande Etti selgitab, et isikliku piiri omamine tähendab, et mõistad enda väärtust, hoolid endast piisavalt, et seista selle eest, mis on sinu jaoks õige, ning väljendada, mida sa enda suhetes ei aktsepteeri.
Tekst: Ande Etti, terapeut
Foto: Priit Simson
Artikkel ilmus ajakirjas TervisPluss 2025.a veebruarikuus.
„Ei“ on kõige klassikalisem näide enda piiri väljendamisest. Piiri küsimus kerkib, kui sa ei suuda öelda „ei“ näiteks kolleegi palvele jääda kauemaks tööle, kuigi sul on endal pärast tööd kokkusaamine. Võiksid mõelda piiridele, kui sa avastad end olukordades, mis röövivad liigselt sinu energiat, kuid ei oska nendest väljapääsu leida: „Miks ma tulin jälle nende inimestega välja, kui nad soovisid tulla ööklubisse, aga mina ei talu valju muusikat?“. „Olen nii väsinud, et kuku või pikali, aga ma pean saama sõbraga kokku, ta ju kutsub.“
Ilmselt tahab piir kehtestamist, kui neelad alla kellegi öeldud solvavad kommentaarid, kuid ei ütle midagi, vaid elad seda hiljem enda sees tugevasti üle.
Piirid ei ole isekad!
Piirid ei seisne teiste kontrollimises, vaid enda kaitsmises ja hoidmises. Piiride peamine idee ei ole teistele „ei“ ütlemine, nende keskmes on „jah“-sõna omaenese heaolule ja toimetulekule.
Piiri omamine tähendab, et mõistad enda väärtust, hoolid endast piisavalt, et seista selle eest, mis on sinu jaoks õige, ning väljendada, mida sa enda suhetes ei aktsepteeri. Näiteks: „ma ei tunne end mugavalt“ või „see ei sobi mulle“.
Lause, mille tahaksin kolmekordselt alla joonida, et kõigile meelde jääks: piirid ei ole isekad! Vastupidi, piirid on oma olemuselt üheaegselt enda ja teiste vajadustest hoolimine ja vastutuse võtmine. Ma ei saa teiste jaoks olemas olla, kui kulutan end tühjaks, keskendudes ainult ülejäänute vajadustele, ootustele ja soovidele. Ühel hetkel ma väsin ning siis pole minust ka teistele andjat.
Mida rohkem kaitsed oma energiavarusid asjatu kulutamise eest, seda enam on sul ka teistele jagada. Piirid hoiavad su võimet anda endast ilma iseennast pisendamata ja alla surumata. Piiri olemasolu näitab, et hoolid endast ja teistest nii palju, et näha vaeva selle nimel, et jaksaksid jätkuvalt olemas olla.
Mis on isiklike piiride ülesanne?
Isiklikke piire vajavad inimesed erinevaid: füüsilisi, emotsionaalseid, privaatsuse, tähelepanu, aja-, energia- ja ka konfliktipiire. Viimane neist sõnastab, millist käitumist enda suhtes ma konfliktiolukorras tolereerin. Näiteks: „Kui sa karjud, siis ma eemaldan end sellest olukorrast.“
Pane tähele, et piir ei sõltu sellest, mida püüan teist inimest sundida tegema. See oleks rohkem ultimaatum. Kuna sinu aeg, keha, energia jne on kõik sinu omad ja sinu vastutusel, siis sina otsustad, mida nendega teha. Piiri kehtestamine on lihtsalt selle sisemise otsuse väljendamine.
„Ma ei tule sulle enam järele, kui sa oled end baaris purju joonud“. Märka erinevust „mina teen“ vs „ma käsin sul teha“ vahel. Piiri seades ma ei ütle sulle, et sa ei tohi enam minna baari või alkoholi juua. Ma lihtsalt märgin ära, kuidas mina edaspidi selles olukorras käitun. Siis on sinu enda valik, kas sa jätkad joomist ja leiad muu transpordi või jätad minemata või miskit hoopis muud.
Piiride väljendamisega annad sa ümbritsevatele teada, mis sulle sobib, mida soovid ja mida tunned. Piirid piiritlevad sind inimesena.
Piiridel on kaks ülesannet: hoida eemal neid, kes tahavad sulle liiga teha (sind ära kasutada, sinult liigselt võtta); ja hoida sind terviklikuna (et sa end liiga palju teistele laiali ei jagaks, et sinust jääks piisavalt alles).
Piirid on nagu väline kest, mis annab sinu sisemusele ruumi ja vormi. Sinu piir määrab, millele jagad oma tähelepanu ja ressursse. Piirid ei ole müürid, mis hoiavad teisi eemal, need on lävepakud, mis lasevad üle need, kes on valmis piisavalt omalt poolt panustama ja ka sind hoidma.
Kuidas piire kehtestades sõnu valida?
Suhetes on palju olukordi, mille alus on oma mõtete ja tunnete põhjalik selgitamine ning sügavam avamine. Piiri kehtestamine ei ole see koht. Enda piiri väljendades pea silmas neid märksõnu:
- Väljenda seda, mida sina teed või ei tee, tunned ja soovid. Ära esita teisele palvet, etteheidet, ära palu temal vastutust võtta. Lihtsalt nendi fakti.
- Pigem väldi (liigset) põhjendamist.
- Suuremal osal juhtudest pole vaja oma piiri kehtestamise pärast vabandada.
- Ära lisa enda hinnanguid teise inimese käitumise kohta või etteheiteid temale. (Tema käitumise neutraalne faktidel tuginev kirjeldamine võib olla omal kohal, vt allpool „minasõnum“).
Piiri kehtestamine on üsna kitsalt selle väljendamine, mida sina konkreetses olukorras teed või ei tee. Seega mitte „Palun väga vabandust, mul ei ole kuidagi võimalik laupäeviti kliente vastu võtta, ma võtaksin küll, aga ma ei saa, sest…“, vaid „Laupäeviti ma ei tööta“.
- Ma seekord ei osale.
- Ma ei oska praegu öelda.
- Ei, aitäh, mul on midagi ees.
- Mul ei ole selle jaoks aega.
- See ei sobi mulle.
Vabandamise ja põhjendamise osas palun säilita paindlikkus – see, et need tingimata vajalikud ei ole, ei tähenda, et sa ei võiks neid teatud juhtudel teise inimese vastu hell olemiseks kasutada. Näiteks kahjutunnet väljendada ikka sobib, à la „kahjuks on sedasi, et ma ei saa seda tööd ette võtta“, aga hea pole alandlikke vabandusi tuua, „anna andeks, ma teeksin, aga ma tõesti ei saa, sest…“. Enamikel juhtudel pole tarvis end kehtestades ka kuidagi kuri või tõsine olla. „Laupäeviti ma ei tööta“ saab väga edukalt edastada sõbralikult, kuid veendunud naeratuse ja lahke hääletooni saatel.
Piiri kehtestamine on see väike killuke kogu inimestevahelisest suhtlemisest, mis just nimelt ei ole oma emotsioonide avamine, nende üle arutlemine ja põhjendamine. See on see väike sõnavõtt, millega annad lihtsalt teada, kuidas asjad on; mis on sinu otsus. Seepärast on hea, kui see sõnastus on võimalikult neutraalne. Kirjalikus suhtluses võib olla oht kõlada tahtmatult järsult. Isegi kui pead piiri seadma inimesega, kelle suhtes sult tegelikult ongi negatiivsed tunded, on hea mõte jääda oma sõnades taktitundeliseks. Selleks on üks väike nipp. Tee test: pane kirja sõnad, millega kavatsesid oma piiri väljendada. Nüüd loe neid sellest vaatepunktist, nagu sa oleksid neid kirjutanud kas väga heas meeleolus või enda jaoks väga meeldivale inimesele, kellele sa ei taha kindlasti jätta muljet, et oled temaga tõre. Liigsed teravused torkavad sedasi lugedes kohe silma. Võta need kirjast välja.
Teinekord on enda kehtestamiseks vaja väljendada midagi muud, kui millestki äraütlemist. Mõnes olukorras on vaja viidata täpsemalt, millise olukorra või käitumise kohta sinu jutt käib:
- Minu jaoks on oluline, et nädalavahetus on tööülesannetest vaba.
- Mul on vaja, et saadad selle mustandi mulle hiljemalt tähtajaks.
- Mul ei ole võimalik oma tööülesannete tõttu sind selle projektiga aidata.
- See teeb mulle rõõmu, et sa oma nõud ise ära pesid. (Ka see on kaudselt enda piiri väljendamine, kui avad end ja teatad, mis sulle meeldib, kuidas sulle sobib, mis on sinu ootus jne)
- Kui sul jääb aruanne tähtajaks tegemata, ärritab see mind, sest siis ei saa mina oma tööd planeeritud ajal ette võtta ning mu graafik läheb sassi.
NB! See on märguanne sulle, et guugeldada „kolmeosaline minasõnum“, kui see mõiste sulle võõras on. Kolmeosaline minateade/minasõnum on avatud ja konstruktiivne võimalus väljendada oma tundeid ja vajadusi. Oma piiride väljendamiseks sobivad just nimelt mina-sõnumid, mille puhul kõneled enda seisukohast, enda kohta, vastandina sina-sõnumitele, kus väidad midagi teise inimese kavatsuste või tunnete kohta.
Mis on ülekehtestamine?
Tihti lähevad alles kehtestamise enda jaoks avastanud inimesed alguses natuke üle võlli. Märkan seda olukordades, kus inimestel on tegelikult mingisugune vastutus, mille osas nad eksisid ja sellest sündis kellelegi teisele kahju (moraalset, materiaalset, emotsionaalset), kuid nad püüavad meeleheitlikult vältida vabandamist, nähes selles mingit laadi enese vundamendi kindlustamist, kui neil õnnestub puigelda eemale süü või etteheite omaksvõtmisest. Mõneks ajaks on see ehk vajalik, et pärast aastaid allaheitlikkust endasse jõudu ja julgust koguda, kuid oluline on sellesse faasi mitte kinni jääda ning jõuda sinna, kus täiskasvanud inimesena võtad vastutuse oma tegude ja tegematajätmiste pärast.
Näited vastutuse võtmisest kõrvale hiilimisest on minu meelest populaarsed eneseabi žanrist tuntud „ümberraamistamise“ võtted, mida teinekord heauskselt inimestele soovitatakse. Nendes soovitatakse öelda näiteks mitte „vabandust, et hilinesin“, vaid „aitäh, et ootasid“. Olles põhjustanud oma käitumisega teisele ebamugavust, näidanud lugupidamatust või tekitanud kahju, on küps võtta vastutus. Või siis, kui positiivsust rõhutav sõnakasutus sulle nii oluline on, kasuta vähemalt mõlemaid koos: „Vabandust, et hilinesin, aitäh, et mind ära ootasid.“
Enesekesksus ja agressioon piiride kehtestamise sildi all
Veel viise üle kehtestada on teha seda ründavalt, samuti liialt palju ja olukordades, kus see ei ole tingimata kohane. Kehtestamise mõiste ei sisalda definitsioonis agressiivsust ega teistest inimestest üle sõitmist.
Kuuldes sõna „kehtestamine“ võib inimestel tekkida vaimusilmas seos nende inimesega, kes torkavad silma väga resoluutsete „ei“-de ja domineeriva enda soovide pealesurumisega. Tõepoolest, väga enesekesksed ja egoistlikud inimesed on tihti väga agarad ülekehtestajad. Sellisel puhul on sageli väliselt kehtestamisena paistev tegelikult palju rohkem seotud nende isiksuse eripärade ja uskumustega. See pole terve ja tervislik kehtestamine. Ülemäärase domineerimise all võib olla varjus ülepaisutatud enda tähtsustamine, sisemine agressiivsus jpm. Kahjuks on paljudel silme ees pilt, justkui agressiivsus oleks kehtestamine ja sellised inimesed kehtestavad. Soovin, et me saaksime sellest kujutlusest kollektiivselt lahti.
Kehtestamine on ainult üks konkreetne suhtlemispsühholoogia mõiste ja osake elust. See, kui üks artikkel ütleb, et asu nüüd agarasti kehtestama, ei tähenda, et võiksid unustada oma mõistlikud kohustused teiste inimeste ees (nt oma laste eest hoolitsemine) või loobuda vastutusest oma käitumise eest. Kehtestamine peab samuti olema kaalutletud ja tasakaalukas. Kehtestamise idee ju ongi, et see hoiab nii ennast kui teisi.
Kuigi kehtestamise mõiste agressiivsust ei sisalda, on loomulikult täiesti võimalik kehtestada skaalal alates väga pehmesõnalisest kuni kalgi väljenduseni. See on igaühe enda südametunnistuse asi. Meeles tuleb pidada, et kehtestamine ei pea olema karmisõnaline ning on täiesti võimalik ühes piire seadvas lauses anda edasi mõtet, et väärtustad iseennast ning samal ajal austad ka vestluspartnerit.
Mulle meeldib kuuldud lause: „Piiri kehtestamine tähendabki, et sa juba saad, mida sina tahad. Lase siis teisel inimesel säilitada tema eneseväärikus.“ Kellelegi äraütlemine ei pea teda panema end pisikese ja väärtusetuna tundma. Ka väga selge ja kindel „ei“ saab olla sõnastatud peenetundeliselt, see ei pea olema julm ega ebaviisakas.
Mis juhtub piire kehtestama hakates?
Piiride seadmine tundub lugedes ehk lihtne idee. Kui hakata seda aga päriselu näidete varal vaatlema või tegelikus elus rakendama, näeme, kuidas meid kistakse must-valgest lihtsate õigete-valede vastuste maailmast erinevate hallide toonide alasse. Seal ei ole väga mugav olla. Tegelik elu on väga mitmetahuline ja lisaks õpikutarkustele selle kohta, et „piire peaks seadma“ ja „siin on laused, kuidas piire väljendada“, mängib rolli äärmiselt palju erinevaid nüansse (isiksused, suhtedünaamika, kultuur, jõuvahekord, erinev emotsionaalse tundlikkuse võime, suhtluspartneri eneseteadlikkus jpm).
Nii siis ära ole üllatunud või endas pettunud, kui artiklite, raamatute ja Youtube’i videote õpetusel väga hästi enda sees selgeks mõeldud otsuseid päris elus, päris inimestega rakendada püüdes ei kuku see alati nii elegantselt välja.
Tõenäoliselt toob piiride kehtestama hakkamine (ja jätkuvalt kehtestamine) endiselt kaasa ka palju keerulisi tundeid. Kui see ei ole sulle omane või kui tegu on keerulise situatsiooniga, siis üks väliselt pisike ja lihtne lause või lihtsalt sõna „ei“ võib kõrvalt vaadates paista tühise pingutusena. Kui vaid paistaks välja, et ühe rahulikul toonil öeldud „ei“ taga võib olla nädalaid magamata öid, eneses kahtlemist ja võib-olla ka pisaraid. Teinekord võib selleks, et suuta enda vajadust väljendada, olla tarvis pikemat aega jõudu, eneseusku ja julgust koguda. Eel- ja järeltöö neile paarile sõnale või lausele, mida objektiivselt võib „kehtestamiseks“ pidada, on enamasti palju mahukamad kui see hetk ise.
Mõnikord on pärast piiri edukat väljendamist hea tunne ja kergendus. Näed, et maailm ei kukkunudki kokku, elu läheb kenasti edasi ja boonusena said endale välja võidelda selle, mida sa vajasid.
Ära ole siiski ehmunud, kui su tunne pärast piiri kehtestamist pole aga sugugi meeldiv. See ei tähenda, et sa poleks pidanud oma piiri väljendama või enda vajaduste eest seisma. See tähendab lihtsalt seda, et piiri kehtestamine on paganama raske.
Algaja kehtestajana või ka lihtsalt keerulise inimesega suheldes ootab ees veel järgmine väljakutse: oma piirile kindlaksjäämine. Pärast oma seisukoha „väljakuulutamist“ võib hinge hakata pugema nii kahtluseid, mis tulevad enda seest, kui ka võib sul pistmist olla tegelastega, kes püüavad sinu öeldust üle sõita, mööda nihverdada või mingite põnevate manipuleerimistehnikatega saada sind tegema siiski seda, mis on neile kasulik. Võib esineda mangumist, süüdistamist, pahandamist, sinu piiri „ära unustamist“. Inimeste emotsioonid on nende enda omad. Kellelegi ei ütlemine või oma piiri seadmine paljastab sulle läbi nende reaktsiooni palju ka nende kohta.
Teiste suhtes hoolivat inimest võib hakata närima kahtlus, kas ta on oma meelekindlusega äkki kellelegi liiga teinud, kas tal oleks olnud siiski ehk võimalik oma elust, ajast, jaksust, rahast, millest iganes näpistada, et teiste inimeste soovidele vastu tulla. Tekkida võib ka pelgus konflikti ees, kartus, et teised on ta peale pahased. Selle kõige tulemusel võib pinge kasvada nii suureks, et tekib tõsine kiusatus oma ei-st taganeda ning lootus sellega „kõik kiiresti korda teha“.
Seepärast on alati hea, kui tähtsamad ja suurema kaaluga piirde kehtestamised on enda jaoks eelnevalt hästi läbi mõeldud ning endale põhjendatud. Siis on sul midagi, millele toetuda ja millest kinni hoida, kui tekib hirm ja kiusatus iseenda vastu aus olemine ja autentsus vahetada välja enda arvelt ülejäänutele meelejärele olemise ning enda ohvrikstoomise vastu.
Piiride kehtestamine on sügavalt isiklik ja ka üsna sügavale oma hinge, vajadustesse, väärtustesse ja tõekspidamistesse süüvimise teema. Neile on kergem kindlaks jääda, kui su oma hinges paikenvad piirid tugeval ja läbimõeldud ning läbitunnetatud vundamendil. Siis ei ole igal suvalisel agiteerijal lihtne seda vundamenti kõikuma lüüa ning sinu rahu ja meelekindlust õõnestada.
Allikas: TervisPluss
Loe lähemalt, mida tähendab mõiste people pleaser, artiklist: Kui püüdlus teistele meele järele olla väljub piiridest: pilguheit people pleaser’i maailma
