Lugematu hulk viise öelda „ei“ – kuidas leida õigeid sõnu piiride kehtestamiseks?

Tekst: Ande Etti, terapeut
Foto: Priit Simson
Artikkel ilmus ajakirjas TervisPluss 2025.a märtsikuus.

Enda piiride väljendamine on ühtaegu ennast ja teisi väärtustav käitumine. Piire seades kaitsed end liigse „kulumise“ või teiste poolt „kulutada saamise“ eest ning oled teiste suhtes aus oma võimaluste ja motiivide osas. Piiride kehtestamine on see osa suhtlusest, kus sa annad ümbritsevatele märku, mis on sinu jaoks sobiv ja mis mitte.

Selge piiride väljendamine on ülioluline osa suhtlusest, sest sina oled ainus inimene maailmas, kellele see info sinu kohta täies mahus kättesaadav on. Oled ainus, kes elab oma kehas ja tunnetab nii selle võimeid kui ebamugavusi või näiteks seda, kui kurnatus hakkab ligi hiilima. Sina oled ainus, kes saab oma emotsioonidelt otsemärguaneid selle kohta, kuidas toimuv sind mõjutab ning kas midagi peaks sellega ette võtma. Seepärast lasub sinul privileeg ja vastutus anda maailmale teada, mida vajad ning mis sulle ei sobi, et hoolitseda nii oma vaimse heaolu kui füüsilise tervise eest.

Ei kirjuta teistele ette, mida teha

Piiride seadmine ei ole kellelegi ettekirjutuste tegemine, mida nad võivad või peavad tegema või kuidas käituma. Piirid väljendavad ainult seda, mida sina mingis olukorras ette võtad. Näiteks kuidas sa reageerid siis, kui keegi ühel või teisel viisil käitub või millised otsused sa oled enda jaoks juba ette teinud. See on nagu ametlik teadaanne – võta või jäta, nii lihtsalt on.

Piiri sõnastamiseks on hulk erinevaid valikuid:

„Ma eelistan ise oma autot juhtida.“ (Kui keegi pakub end rooli, aga sa ei soovi seda.)
„Ma olen otsustanud, et ei laena oma tehnikat välja.“
„Mulle ei sobi kokkutulekut oma kodus korraldada.“
„Mulle on oluline, et mu isiklikud töövahendid on ainult minu kasutuses.“ (Väärikam versioon mõttest „Ära näpi mu asju!“.)
„(Kahjuks) ei ole mul võimalik sulle soodushinda pakkuda.“ (Keeldumine erikokkuleppest.)
„Ma ei taha kuulata, kuidas sa mu kehakaalu kritiseerid. Järgmisel korral ma katkestan kõne.“
„Mul on ebamugav, kui sa mu elukaaslase kohta solvavaid märkuseid teed. Ma ei aruta sinuga rohkem seda teemat.“
„Lubasin endale, et ei võta tööd koju kaasa.“ (Äraütlemine lisaülesandest tööl.)

Pane tähele, et kõikides nendes lausetes on aktiivses positsioonis tegelane „mina“, mitte „sina“. Piiri kehtestamisel on oluline rääkida läbi enda. Mulle meeldib nii. Mulle ei sobi see. Mina teen selle osas seda.

Ma saan kõhkluseta rääkida sellest, mida mina tunnen, kogen, mõtlen, tajun. Saan veendumusega teada anda, mida mina selle suhtes ette võtan. Kõik need on mulle täies mahus kättesaadavad faktid. Samas see, mida keegi teine tunneb, teeb, mõtleb, mis kavatsused tal on või mida ta tahaks/peaks tegema – see info võib olla minu jaoks kättesaamatu või jõuda minuni moonutatud kujul. Seepärast on austavam, vähem konflikti õhutav ning ka objektiivselt tõepärasem rääkida läbi enda kogemuse.

Näiteks see, et mina end mingis olukorras pettununa tunnen, on minu jaoks fakt, keegi teine ei saa selle üle otsustada. See aga, et ma eeldan, et teine pool on minu peale vihane, on puhas oletus ning minu tõlgendus.

Mina-sõnumit (vastandina sina-sõnumile) kasutades on oluline olukorda võimalikult neutraalselt ja objektiivselt kirjeldada. Ole ettevaatlik, et sa ei lisaks endale teadaolevatele faktidele oma isiklikke tõlgendusi, milles sa ei saa kindel olla. Seega mitte: „Sa ei saatnud mulle õigeks ajaks meili!“ (Sa ei tea, võib-olla saatis, aga oli serveririke ja kiri ei jõudnud kohale ning nüüd oled sa olnud hoopis tema suhtes ründav), vaid: „Ma ei saanud sinu meili.“ Mitte: „Sa unustasid jälle nõud pesemata.“, vaid „Näen, et nõud on jäänud pesemata.“, sest võib-olla ta ei unustanud, vaid pesi terve aja põrandat, millele koer oli ootamatult teinud mudased jäljed.

Piiri kehtestades võiksid mõned mina-sõnumid näha välja sellised:

„Mina pühapäeviti ei tööta.“ (mitte „Ära nuru mult massaažiaegu nädalavahetuseks.“)
„Mina seda tööd ette ei võta.“ (mitte „Mine küsi, kas [teine kolleeg] saab seda teha.“)
„Mul on ebamugav sinuga sellest rääkida. Ma ootan ära, kuni tema endaga saab seda arutada.“ (mitte „Lõpeta juba teiste seljatagune klatšimine!“)
„Ma eelistan mitte rääkida oma suhtest.“ (mitte „Ära esita nii palju isiklikke küsimusi!“)
„Ma täna ei tule.“ (mitte „Miks sa kutsud mind nii hilja, sa tead, mul on homme tööpäev?“).
„Ma jään eriarvamusele.“ (mitte „Sa ei peaks rääkima niimoodi [tänapäeva lastest; ühisest tuttavast; poliitikust…]”)

Lugematu hulk viise öelda ei

Üks piiride väljendamise klassikaline ja selge viis on „ei“ ütlemine. Sealhulgas on enda piiri väärikas ja piisavalt põhjalik kehtestamine muide ka see, kui ütled kaubanduskeskuse koridoris müügimehele „ei soovi“ ja kõnnid edasi. Sa ei võlgne talle selgitust.

Oma piiri võid väljendada meeldivalt, viisakalt ja rahulikult, aga seejuures kindlameelselt. Võib-olla läheb su piir sealt, kus sa ei pea vajalikuks tema jaoks oma sammu aeglustada – sa juba tead, mis su seisukoht on. Kõnetamise vastuseks „Tere, ei soovi!“ või „Tänan, ei!“ sobivad suurepäraselt. Ka lihtsalt „ei“ on muide terviklik vastus.

Sa ei võlgne talle oma aega, energiat ega selgitusi. Tema asi on sind kõnetada, sest see on tema töö, sinu asi on sellele kõnetusele oma seisukohast vastata. Kui sa soovid temaga vestelda, siis sa võid talle öelda „jah“ ning jääda jutuajamiseks seisma; ja kui sa seda ei soovi, siis on sinu asi keelduda, öelda „ei“, ja oma eluga edasi minna. Ongi tehtud. Süütundele pole siin ruuminatukestki. See, kui tema omalt poolt sinu piiri uuesti ületada püüab ning edasi survestab, jääb tema südametunnistusele. Sina ei pea sellele provokatsioonile alluma.

„Ei“ tüüpe on erinevaid. Näiteks lihtne ja kiire ei (kui põhjendused pole vajalikud või sobivad), edasilükkav ei („Ma praegu ei saa“), põhjendusega ei (puhul, kui pead vajalikuks või suhe eeldab põhjendust), absoluutne ei, katkine plaat jne.

Vaatame kehtestamise inspiratsiooni leidmiseks mõne näite varal, kui palju erinevaid viise on sõnastada millestki äraütlemist.

Kuidas ära öelda kutsest kuhugi (üritusele, intervjuule, kokkusaamisele, koosolekule, peole jne):

„Olen pakkumisest meelitatud, kuid ütlen sellest ära.“
„See ei mahu hetkel mu plaanidesse.“
„Küsi mult uuesti järgmisel nädalal.“
„Aitäh kutsumast, ma seekord jätan vahele.“
„Tore mõte, mul praegu pole selleks jaksu.“
„Tänan pakkumast, ma pean selle peale mõtlema. Annan hiljemalt esmaspäevaks teada, mida ma otsustasin.“
„Ma seekord ei osale.“
„See ei mahu minu tööülesannete hulka, ole hea pöördu selle küsimusega [sisesta nimi] poole.“
„Ma ei oska praegu öelda.” (Eriti oluline on õppida selgeks see lause, kui tihti kipub suheldes tekkima paaniline tunne, et pead kohe reageerima, kuid reageerides astud üle oma piiri ning pärast kahetsed).
„Ei, aitäh, mul on midagi ees.“
„Mul on tegemist.“
„Kena sinust, et kutsusid, kuid mul on vaja puhata.“

Mida öelda siis, kui töökohustused kasvavad üle pea ja aega ei ole, kuid päris ära ei saa ka öelda, sest ülesanne kuulub sinu tööülesannete alla:

„Mul ei ole praegu sobiv hetk seda arutada, saan (või mulle sobib) sel teemal vestelda homme pärast hommikust koosolekut.“
“Olen praegu kohustustega ülekoormatud. Räägime uuel nädalal.”
“Selle kuu plaanidesse see mul ei mahu.”
“Homme ei sobi. Saan selle töö ette võtta järgmisel neljapäeval.”

Kuidas ära öelda mõnest projektist, kaastööst, intervjuust, kliendist jms:

„See pole minu jaoks.“
„Tunnen, et mina pole selle jaoks õige inimene.“
„Ma praegu uusi kohustusi juurde ei võta.“
„See ei haaku minu eesmärkidega / plaanidega / huvidega / spetsialiseerumisega / töökohustustega / stiiliga.“

Mõnikord võib juhtuda, et sa ei soovi rõhutada lauses eitust ning äraütlemist. Võib-olla tahad olla teise poole suhtes pehmem või meeldib sulle lihtsalt selline väljenduslaad. Siis saab piiri kehtestamiseks väljendada ei-poole vastandit.

„Mulle õhtul ei sobi“ asemel öelda „Mulle sobib mõnel päevasel ajal“.
„Nädalavahetustel ma kliente vastu ei võta“ asemel „Töötan esmaspäevast reedeni.“
„See aeg mulle ei klapi.“ asemel pakud alternatiivi: „Saaksin tulla reede pärastlõunal“.

Edasilükkavat „ei-d“ – ma praegu ei soovi/tule/taha jne või lauset „Mõni teine kord“ soovitan äraütlemiseks kasutada vaid siis, kui päriselt mõtled, et mõni teine kord võiksid öelda „jah“, mitte niisama suusoojaks. Teise poole suhtes pole lugupidav anda vale lootust ning segaseid signaale. Kui tood vabanduseks „ma praegu ei saa“, aga tõeline põhjus on „ma ei taha seda kunagi teha“, jätad teise inimese ebaõiglaselt lõa otsa ootama. Sinu sõbralik aga otsekohene „ei“ vabastaks teise inimese ajaressursi ja lootused, mis sinu küljes kinni on, ning ta saaks neid kasutada uue koostööpartneri leidmiseks.

Teinekord on kõige keerulisem leida sobivat „ei-d“ kõige lihtsamale pakkumisele: kui pakutakse kooki, alkoholi, loosipiletit, võimalust midagi osta vms:

„Aitäh, ma ei soovi.“
„Mulle pole vaja.“
„Ma ei võta.“
„Mulle mitte.“
„Ei, aitäh.“
„Jätan vahele.“

Kehtestamise sildi all agressioon ehk mida mitte teha

Kui vaadelda suhtlusstiile skaalal, mille ühes otsas on alistuv ja teises äärmuses agressiivne käitumine, jääb kehtestav nende kahe vahele. Alistuv inimene laseb teistel oma isiklikku ruumi tungida ja oma õigused ja vajadused tähelepanuta jätta. Agressiivne suhtleja väljendab enda vajadusi, tundeid ja mõtteid teiste heaolu arvelt ja ründavalt. Kehtestamise puhul astub inimene küll oma õiguste eest välja, kuid jääb rahulikuks ja viisakaks ning säilitab seeläbi ka vestluspartneri väärikuse ja õiguse eriarvamusele.

Teinekord lähevad inimesed, kes on olnud väga allaheitlikud, kehtestamise avastamise järgselt hoopis kaugele skaala teise otsa ning hakkava agressiivselt kehtestama, ka kohtades, kus see tegelikult ei ole põhjendatud. Ühest küljest ei saa kellelegi ette kirjutada, mida ta võib või ei või kehtestada. Teisalt jääb loota, et inimesel on piisavalt eneseteadlikkust, et mitte rakendada kehtestamist muude madalamate alateadlike instinktide teenistusse.

Ei ole aktsepteeritav kasutada enesekehtestamise-laadset käitumist selleks, et kedagi karistada.
Ei ole aktsepteeritav kasutada lapsevanemana või kellegi hooldajana ettekäänet „ma kehtestan oma piire“, selleks, et neid krooniliselt ilma jätta nende baasvajaduste rahuldamisest, hoolest ja tähelepanust.
Ei ole aktsepteeritav kasutada „ei“ ütlemist kättemaksuks, jonnimiseks, manipuleerimiseks või selleks, et kelleltki midagi omakasupüüdlikult saada.
Ei ole aktsepteeritav kasutada piiride kehtestamist, et kellelegi haiget teha.
Ei ole aktsepteeritav kasutada kehtestamist kellegi kontrollimiseks.
Ei ole aktsepteeritav kasutada kehtestamist ähvardamiseks või ultimaatumi esitamiseks.

Kuidas teha vahet piiril, palvel ja ultimaatumil?

„Kui sa mind armastaksid, siis sa …“
„Lõpeta minu peale karjumine!“
„Sa ei või mu last sedasi kohelda!”
„Sa pead abi otsima.“

Kui piiri esitletakse ähvardusena, on see ultimaatum. Kui esitatakse palve, jääb vastutus teise inimese kätesse. Mõlemal juhul oleneb teisest, kas sinu vajadus saab rahuldatud. Teiselt muutumise palumine pole piiri väljendus. Kehtestamise puhul ei sõltu piiri saavutamine teisest inimesest, sest väljendad seda, mida sina ise ette võtad.

Kehtestav sõnum ei pea olema jõuline

Kehtestamisest ei tuleks mõelda kui lõputust võitlusest. Piiri kehtestamine ei pea olema konflikt, kui mõlemad pooled suudavad sellele läheneda teadvustatud arusaamisega, et kumbki peab tegema ennekõike seda, mis on vaja enda keha ja meele eest hoolitsemiseks, samal ajal sügavalt hoolides ka sellest, et teised inimesed saaksid teha sama.

„Aitäh sulle su aja eest, ma hakkan nüüd minema.“
„Tore oli sinuga vestelda, ma kirjutan nüüd artiklit edasi.“
„Mulle meeldib vaiksem/rahulikum/meloodilisem muusika.“

End kehtestades kasuta kindlat kõneviisi ja otseseid, üheselt mõistetavaid sõnu, kuid võimalusel paki mõte lausetesse, millest õhkub ka heatahtlikkust ja lugupidamist vestluskaaslase vastu. Kehtestava sõnumi saamine ei pea jätma teise inimese jaoks ebameeldivat maiku. Otsekohesuse ja selguse röövib su teatest tingiv kõneviis. See paneb automaatselt öeldut ebakindlana tõlgendama. Seega mitte „Ma tuleksin, kuid see pole võimalik…“, vaid „Tänan, et minu peale mõtlesid, see on väga huvitav pakkumine. See ei mahu minu plaanidesse, ütlen sellest pakkumisest ära.“

Sa ei pea „ei“ öeldes andma põhjust, aga teinekord tasub seda kaaluda – võib-olla tahad seda siiski teha, et teine mõistaks paremini, et sinu „ei“ taga pole vaenulikkus, vaid sinu isiklik piir. Põhjendus võiks olla lühike ja konkreetne, mitte vabandusi otsiv.

Ei ole vaja üle kehtestada, ega oma domineerivust näidata. Kõige elegantsem piiri kehtestamine on võrdlemisi märkamatu ja peen. Osavasti – otsekoheselt ja samal ajal soojusega – seatud piir ei jäta teist poolt tundma, et teda on kõrvale heidetud, hüljatud, naeruvääristatud, pisendatud või talle on korvi antud.

Võid öelda oma piiri midagi kartmata lahke ja tasase hääletooniga – see ei näita su veendumuse nõrkust. Sinu rahuliku positsiooni ja enesekindluse tagab teadmine, et ükskõik mitu korda teine seda uuesti ei küsi, sinu vastus jääb ikka samaks.

Piiri kehtestamine, ükskõik kui „õigesti“ sa seda teed, ei garanteeri seda, et teine pool sellele rahuliku mõistvusega vastab. See osa on juba tema roll ja selle eest sina vastutada ei saa. Igaüks saab vastutada oma käitumise eest, mitte selle eest, kuidas teine pool selle vastu suudab võtta või mida sellega peale hakata oskab. Samas saad oma sõnastuse ja oleku, hääletooni ja kehahoiakuga soodustada seda, et tal oleksid tingimused, et sinu piiri mitte rünnakuna tõlgendada.

Kui kehtestad piiri ja teadlikult või alateadlikult viskad sinna hulka ka mõned passiiv-agressiivsed märkused või ülekantud etteheited või sapised vihjed, siis tea, et need ei ole osa enesekehtestamisest.

Otsimaks põhjuseid, miks sa need „lisad“ juurde panid, pead vaatama sügavamale enda sisse kuulama oma emotsioone. Kas leidub midagi, mida sa tunned ning mis tahaks väljendamist, mis ei puutu antud asjasse, kuid häirib sind selle suhtluspartneriga seoses?

Jäigad või paindlikud piirid?

Kehtestamise alustamine võib olla ebamugav. Võib juhtuda, et inimesed, kes on harjunud, et neid „teenindad“, ei pruugi olla sugugi rahul, et sind enam ära kasutada ei saa. Võid jääda ilma neist inimestest oma elus, kes ei suuda sind aktsepteerida enda vajaduste eest seisvana, vaid tahavad sinuga suhet ainult tingimusel, et see on neile endile mugav ning täidab nende eesmärke ja vajadusi, kuid nad ei soovi vastu tulla sinu omadele. Oma piiride väljendamine aitab sel puhul eraldada terad sõkaldest.

Vahel me teeme endale armsate inimeste jaoks mööndusi. Mõnikord on meie piirid nende inimeste jaoks, keda me armastame ja hoiame, paindlikud. Loomulik on teinekord tulla vastu oma lähedastele, kui miski on neile oluline (näiteks minna koos nende lemmikbändi kontserdile, kuigi sa üldiselt püüad oma energiat kokku hoida ja rahvarohkeid üritusi vältida). Teed seda armastusest selle inimese vastu ja see on loomulik. Liigne on pidev üleüldine teiste vajaduste järgi elamine. On suur erinevus, kas teed hoolimisest kellegi vastu aeg-ajalt mööndusi või jätad järjepidevalt enda vajadused unarusse kellegi jaoks, kes isegi ei hinda seda ohverdust ega vasta kunagi samaga.

Hea on endale esitada kontrollküsimus: mis saaks selles olukorras siis, kui ma ütleksin „ei“? Kas teine inimene austaks mu piiri? Kas ma tunnen, et mul on lihtne ja turvaline talle oma piiri kommunikeerida ja uskuda, et sellele vastatakse mõistmisega või olen ma sundolukorras?

Nende inimestega, kellega tunned end tõeliselt turvaliselt ja keda usaldad, võivadki su piirid olla paindlikud. Sa tead, et nad ei kasuta sinu vastutulelikkust ära ega nõua sinult rohkemat, kui sa oled valmis andma. Nad hoolivad ka sinu vajadustest ja heaolust. Enesekeskne ja sind ära kasutav inimene pigem kurdaks sinu „jäikade piiride“ üle ning selle üle, kui ebamugavaks need tema elu teevad.

Nendega, kes järjekindlalt ei austa su piiri ja püüavad sellest üle sõita või ringi hiilida, võid rakendada katkise plaadi taktikat. Ilmselt pole nende peale mõistlik kulutada selgitamise energiat, seepärast jää lühikeste sama mõtet kordavate lausete juurde. „Ei, ma ei saa. Ei, ma ei tee. Ei ma ei tule. Nii on.“

Kui inimene sulle järjest survet avaldab või sind kõigutada püüdes küsimustega pommitab, ütle vastuseks lihtsalt seesuguseid lauseid, kuni teine loobub:

(Oota, mis mõttes sa ei tule jõulupeole?) „Jah, kahjuks tõesti nii on.“
(Aga kõik tulevad, mis sul siis meist nii palju tähtsamat ees on?!) „Ei sobi jah, tõepoolest.“
(Sa kavatsedki meil lasta üksi minna?) „Nii on.“
(Kuule, ära tee nii, tule ikka!“) „Ei“.

Allikas: TervisPluss