“Õpi esmalt ennast armastama…”
on üks sõnakõlks, levinud kummastav nõuanne ja minu hinnangul üdini väär ettekujutus sellest, kuidas inimesed õpivad tundma end väärtuslikena.
Selle lause kuulmine lausa ärritab mind, sest selles pealiskaudses sisenduses puudub mõistmine ja empaatia selle osas, kuidas inimhing maailma tunnetab ning armastust kogema õpib.
Armastust ei saa võtta sealt, kuhu selle seemet, mingitki sädet armastuse algeks pole istutatud. Inimese sees ei teki ühtäkki taipamist, kuidas olla hooliv ja armastav enda ja teiste vastu, kuidas tunda end väärtuslikuna, kuidas kogeda õrnu tundeid, kui ta keha ja meel pole kunagi neid impulsse registreerinud.
Ma isegi ei hakka praegu pikemalt selgitama neid neuropsühholoogilisi aluseid, mis juhivad seda, kuidas väike inimene hakkab õppima kõike seda, mida maailmal pakkuda on, sh armastuse kogemist.
Tihtipeale tuuakse esile seda, et ka kõige traagilisema elusaatusega traumeeritud laste ja täiskasvanute elus mängib tihtipeale määravat rolli see, kas neil on nende kujunemisaastate jooksul olnud üks inimene, kes neisse usub, neile soojust ja hellust pakub, neid tunnustab, pakub turvatunde kogemist.
See on see üks inimene, kes poetab selle lapse hinge armastuse seemne, millest saab soodsates tingimustes (…taas hoolt, turvatunnet ja hellust kogedes) hakata võrsuma armastus enda ja teiste vastu.
Armastusest võrsub armastus.
©andeetti
Olete teretulnud levitama oma kanalites siin lehel leiduvaid artikleid ja postitusi, kui avaldate need muutmata kujul ning lisate viite veebilehele www.tegevusterapeut.ee koos autori nimega (Ande Etti).
Ilma nimetatud viideteta ei ole selle kodulehe tekstide kopeerimine lubatud.
