Tekst: Ande Etti, terapeut
Foto: Jasmin Wedding Photography
Artikkel ilmus ajakirja TervisPluss 2023. a novembrikuu numbris.
Viisi, kuidas me täiskasvanuna iseenda, maailma ja ümbritsevate inimestega suhestume, määrab meie lapseea suhe oma peamise hooldajaga. Lapsena kogetu on edaspidi šabloon tõlgendamaks kõike, mis suhetes toimub. See on justkui filter, mis määrab, millisena maailma näeme.
Kiindumussuhe vanema või peamise hooldajaga hakkab kujunema sünnist ning selle enim mõjutatav aeg hõlmab esimes paari eluaastat. Laps vajab stabiilset, vankumatut suhet turvalise, hoolitseva, kohaloleva täiskasvanud hooldajaga, et panna alus psüühika tervislikule arengule. Täiskasvanust saab lapse turvaline baas. Vaja on hooldajat, kes on kättesaadav, järjepidev ning reageerib lapse vajadustele.
Alati ei kulge inimeste elud nii, et lapse peamine hooldaja suudab, tahab või saab oma lapse jaoks stabiilne ja turvaline pidepunkt olla. Põhjuseid selleks võib olla ilmatu palju. Teinekord võib laps olla kaotanud oma vanema(d) ning neile pole leidunud sobivat asendust. Mõnikord valitseb kodus kaos, mis tuleneb ebastabiilsest elukeskkonnast majanduslikel põhjustel või keeruliste suhete tõttu perekonnas. Vanemad võivad samal ajal võidelda oma vaimse või füüsilise tervise probleemidega, mistõttu ei suuda nad piisavalt lapse vajadustele reageerida. Mõnikord napib vanemal oma varasema elu kogemuste ja traumade tõttu emotsionaalset küpsust, teadmisi või valmisolekut lapse eest kohasel viisil hoolitseda.
Kui laps kogeb hülgamist või ebajärjepidevat hoolitsust, ei teki tema jaoks kindlat ja usaldusväärset baasi, mille najal end maailmas turvaliselt tunda. Tekkida võib pideva mahajäetuse tunne ning tõsised raskused oma emotsioonidega toimetulekul.
Milline on sinu kiindumusstiil?
Lapsepõlvekogemuste põhjal juurdunud kiindusmusstiil avaldab olulist mõju sellele, milliseks kujunevad meie lähisuhted. Tähtis on pöörata tähelepanu korduvatele mustritele, mitte ühekordsetele juhtumitele. Kui samad probleemid tulevad suhetes üha uuesti ja uuesti esile, on tõenäoliselt aeg endalt küsida, kas miski minu enda maailma- ja inimestetajus mõjutab seda, mismoodi minu suhted kujunevad.
Enamikul inimestest on mõni kiindumusstiil, mis nende elus kõige enam rolli mängib. Samas võivad need mõjud olla indiviiditi väljendunud erineva tugevusega ning kui ebaturvalise kiindumusstiili muster on eriti võimendunud, tulevadki selgelt nähtavale korduvad probleemid lähisuhetes.
Eristatakse nelja kiindumusstiili.
Turvaline kiindumus tekib, kui lapsel on turvaline ja toetav sadam, kuhu naasta, kui ta käib maailma uurimas ning vajab pärast seda taas turvatunnet. Vanemad on oma hoolitsuses järjekindlad, rahuldavad nii lapse füüsilisi kui emotsionaalseid vajadusi ning laps õpib, et ohu või ebakindluse korral on vastutav täiskasvanu alati olemas ja pakub abi. Sellise suhte puhul kujuneb lapsel uskumus, et inimesed (nii tema ise kui teised) on usaldusväärsed ning inimestevahelisele sidemele saab kindel olla.
Ärev kiindumus tekib, kui täiskasvanu on ettearvamatu ning käitub lapse eest hoolitsedes erinevalt: kord jätab ta hooletusse või on tundetu; kord pakub toetust ja on heas kontaktis. Laps ei saa olla kindel, kas vanem on olemas, kui teda vaja on, ning hakkab tundma vajadust vanema külge klammerduda. Sellises suhtes kujuneb lapsel veendumus, et inimeste peale ei saa loota ning abi pole kuskilt võtta.
Vältiv kiindumus tekib, kui täiskasvanu ei vasta sageli lapse vajadustele hoole ja tähelepanelikkusega. Laps harjub, et signaalid, mida ta vanemale saadab, ei too kaasa sobilikku reaktsiooni. Näiteks ei saa laps süüa ega hoolitsust siis, kui ta seda vajab, vaid siis kui hooldaja seda vajalikuks peab. Mõningatel juhtudel hoolitsetakse lapse eest vaid osaliselt – näiteks tema füüsiliste vajaduste eest kantakse hoolt, kuid puudub emotsionaalne lähedus. Sellises suhtes hakkab laps end tundma üksi oma vajaduste ja raskustega ning õpib, et parem on üksi iseenda ja kõikide oma emotsioonide ning raskustega hakkama saada. Ta hakkab usaldama ainult ainult iseennast, kuid mitte teisi. Kujuneb uskumus, et sidemed inimestega ei tule kasuks. Domineerib ülemäära tugev, ebatervetel alustel põhinev iseseisvuse püüd.
Kaootiline kiindumus on eelmistest erinev. Kolme esimese stiili puhul tekib ajju stabiilne muster – isegi kui see pole konstruktiivne -, kuidas oma hooldajaga suhestuda (nt klammerdun või väldin). Kaootilise kiindumuse puhul ei leia lapse aju head strateegiat. Hooldaja käitumises puudub etteaimatav korduvus, ta on ootamatu reageerimisega – ning võimalik, et ka vägivaldne – või puudub lapsel üldse piisav kontakt ja suhtlus täiskasvanuga. Hooldaja käitumine võib olla väärkohtlev, tõrjuv või manipuleeriv. Laps ei tea, kas hoida tema ligi või tema juurest põgeneda. Selline olukord tekitab segadust ja hirmu ning ka lapse enda käitumine muutub ebastabiilseks: ühel hetkel ta klammerdub, teisel on tõrjuv ja külm. Kaootilise kiindumuse tõttu on inimesel raske usaldada nii ennast kui teisi või igatseb ta ühel hetkel inimestevahelist sidet, aga teisel kardab seda.
Kiindumusmuster täiskasvanuea suhteid mõjutamas
Kiindumustrauma kogemine lapseeas viib selliste kiindumusmustrite kujunemiseni, mis ei pruugi toetada terveid ja tervislikke inimsuhteid täiskasvanueas.
Need mõjud ei väljendu mitte ainult kõige intiimsemates lähisuhetes, vaid ka suhetes teiste pereliikmete, sõprade, töökaaslaste ja võhivõõrastega ning üldiselt selles, kuidas keegi inimsuhtlust tõlgendab. Näiteks võivad kiindumusstiilist tulenevad mustrid põhjustada selle, et inimene võtab igasugust tagasisidet pigem rünnakuna, sest ta on õppinud seda eeldama.
Paarisuhtes võib võimendunud kiindumusmuster väljenduda näiteks nii:
- Kiiresti eeldamine, et teine pool ignoreerib sind tahtlikult.
- Oma vajaduste allasurumine.
- Pidev heakskiidu otsimine ja kinnituse vajamine.
- Emotsionaalse läheduse vältimine.
- Liigne armukadedus.
- Võimetus üksi aega veeta.
- Liigne partneri vajadustele keskendumine.
- Tugevalt kontrolliv käitumine.
- Ühe jalaga suhtes, teisega suhtest väljas – võimetus otsustada ja pühenduda.
- Isiklike piiride puudumine.
- Partneri piiridest ülesõitmine.
- Tugev hülgamishirm.
- Suured kõikumised armastuse-vihkamise skaalal.
- Isiklik enesetunne sõltub täielikult partneri enesetundest.
Partneril, kes pole kiindumusteooriaga kursis, võib olla äärmiselt raske mõista kaaslast, kellel on tugevasti väljendunud lapsepõlvest alguse saanud kiindumustiilist tulenevad uskumused, mille läbi maailma ja inimesi tõlgendada. Kaaslase käitumine võib tunduda ebamõistlik või kantud soovist haavata.
Milline on eri stiilide mõju käitumisele täiskasvanuea paarisuhetes?
Turvaline kiindumusstiil
Inimene tunneb end suhtes kindlalt ja turvaliselt. Tal on piisavalt eneseusaldust, ta tunnetab iseenda väärtust, ei pea ennas täiuslikuks, kuid on enesekindel sellisena, nagu on. Selline inimene võtab suhetes vastutuse oma vigade eest, väljendab vajadusi ja otsib abi. Turvalise kiindumusega inimene tunneb, et suudab vajadusel konflikti hallata ning näeb, et teised võivad olla usaldusväärsed.
Turvaliselt kiindunud partner ei oota teiselt täiuslikkust, kuid ei eelda ka, et teda alt veetakse. Kui kaaslane teeb vigu, ei lange turvalise kiindumusega inimene kildudeks. Ta ootab teiselt suhtes piisavat ja tervislikku vastutust oma osa eest.
Selline inimene näeb inimestevahelist suhet millegi väärtuslikuna. Ta tahab suhteid, mitte ei väldi neid. Kui teine vajab rohkem isiklikku aega, mõtleb selline inimene: “Ta vajab rohkem isiklikku aega”, mitte “Ta hülgab mu”.
Mõned näited sellise inimese sisekõnest võiksid kõlada nii:
“Kui teine minule toetub, siis on mul heameel, sest teinekord toetun mina jällegi talle.”
“Ma tulen konfliktiga toime”
“Igatsen oma partnerit, kuid suudan temast mõnda aega eemal olla”
Turvalisel kiindumusel põhinev suhe ei ole tingimata kuidagiviisi “täiuslik” suhe, aga see on terve suhe. Turvaline kiindumusstiil ei anna sajaprotsendilist kaitset ebatervesse suhtesse sattumise eest, aga seostub üldiselt suurema hulga tervislike suhetega.
Ärev kiindumusstiil
Äreva kiindumusega inimene tunneb, et ta ei saa üksinda hakkama. Tema enesehinnang on madal ning ta klammerdub teis(t)e külge, kasutades nende kiindumust, et tekitada endas turvatunnet. Üks keskseid uskumusi äreva kiindumusega inimesel on: “Ma ei ole kindel, kas olen armastusväärne ja piisavalt hea”.
See inimene püüab endale suhte kaudu pidevalt oma äärtust kinnitada, tal esineb suhte ja üleüldse inimsuhtluse osas palju hirmu ja ärevust. Tihtipeale on nende käitumine oma partneri suhtes klammerduv. Vaade oma partnerile võib olla sõltuvuslik: kogu tema identiteet saab suhtesse mässitud. Inimene vajab suhtes palju positiivset kinnitust, sest tunneb, et side võib kergesti ohtu sattuda.
Tema sisekõnes esinevad mõtted:
“See, et tema mu valis, näitab minu väärtust.”
“Äkki ta ikka ei armasta mind!”
Mõnikord võib selline inimene teisi ka aktiivselt eemale tõrjuda, kuid seda seepärast, et kardab hülgamist. Domineerib hirm konflikti ees suhtes, sest see võrdub maailmalõpuga – maapind kaob jalge alt, elu näib kukkuvat kokku.
Ärevalt kiindunud inimesele on isiklikud piirid keeruline küsimus. Ta ei taha teha midagi, mis tõrjuks teise inimese eemale ning paneks teda hülgama. Ta ei pruugi julgeda oma piire kehtestada ja vajadusi väljendada. Sideme hoidmise eesmärgil võib ta ka järjepidevalt partneri piiridest üle astuda.
Vältiv kiindumusstiil
Vältiva kiindumusstiiliga inimene ei hooli eriti lähedastest suhetest ega taha olla sõltuv. Tal on kujunenud usaldus iseenda vastu, kuid sellele lisandub uskumus “Teisi ei saa usaldada ja suhtes ei tunne ma end kindlalt.”
Sellise inimese eneseusk on liigagi tugev – ta usaldab vaid iseenaast. “Kui ma olen üksi, saavad mu vajadused rahuldatud.” Teiste lähedus võib tunduda lausa ohustav või ahistav.
Käitumine suhtes oleneb vältiva kiindumusega inimese puhul ka läheduse astmest: mida lähemal keegi talle on, seda enam häirivad teda tolle inimese vajadused, nõrkused, haavatavus. Teine tundub liiga klammerduv, tema ootused ja vajadus läheduse järele kõrgendatud, isegi kui see tegelikult nii pole.
“Teised peaksid ise hakkama saama, mitte kaaslastele toetuma,” on üks tuumuskumusi vältiva kiindumuse puhul. “Inimestevaheline side on oht minu isiklikule turvalisusele,” teine alateadlik veendumus.
Suhe võib sellisele inimesele tunduda liialt kammitsev ning tähendada ohtu tema vabadusele. “Ma ei vaja seda. Ma ei vaja kedagi.” Sellised inimesed kalduvad eelistama lühisuhteid või suhteid, kus puudub igasugune sügavam pühendumine.
Kaootiline kiindumusstiil
Kaootilist stiili kiindumuse puhul on inimese enesehinnang madalad ning väärtuse tajumine raske. Suhted tunduvad hirmutavad ja ebaturvalised: “Teised on etteaimamatud!”.
Selline inimene ei pruugi suuta enda emotsioone ise reguleerida ning erinevalt ärevast kiindujast, kes klammerdub teistesse, ei tunne ta end ka sellisel puhul turvaliselt. Enda tundemaailmaga toimetulekuks pöördub selline inimene sageli narkootikumide, alkoholi või enesevigastamise tuimestava toime poole.
Suhtumine teistesse on kaootilise kiindumusstiili puhul muutuv – vahel ihkab selline inimene tugevat sidet ja armastuse kogemust, teinekord kogeb intensiivset viha partneri vastu. Tal võib olla kas ootus, et partner lahendab kõik tema vajadused, või vastupidi, veendumus, et keegi ei saa teda aidata.
Kuigi kaootilise kiindumusstiiliga inimene võib igatseda lähedust ja intiimsust, siis madal enesehinnang ja sellest lähtuvad käitumismustrid hoida teda ebatervislike ja isegi vägivaldsete suhete lõksus. Baasuskumus: “Ma pole armastust väärt.”
Kui traumad põrkuvad
Suhtes võib ette tulla olukordi, kus kiindumusstiilid üksteist võimendavad, kui kokku saavad vastandlike stiilide esindajad.
Mõnikord ongi väga turbulentses suhtes asi selles, et mõlemad tammuvad oma vajadustega täpselt teise valupunktidel ja vastupidi. Näiteks äreva kiindumusstiiliga partner klammerdub ning teine, vältiva stiiliga pool, tunneb end lämmatatuna. Kuna tema strateegia suhetes on niigi hoida distantsi, siis enesekaitseks ta aina põgeneb läheduse eest. See omakorda ajab tõelisse paanikasse äreva kaasa, kellel on seepeale instinkt aina tugevamini ühte sulanduda.
Appi, ma tundsin ennast ära
Esiteks, rahu! Me mahume kõik oma kiindumusviisidega nende kategooriate alla ning sada protsenti turvalist kiindumusstiili inimest ei tasu otsida. Ilmselt veedab ta kuskil aega koos ükssarvikute, härjapõlvaste ja elus mitte ainsatki viga teinud inimestega.
Pigem on inimestes segu erinevatest stiilidest ning olenevalt rollist ja stressorite rohkusest või suhte laadist tuleb mõnikord kord esile üks, kord teine tahk. Ja see on okei.
Põhimõtteliselt on võimalik ka olla erinevate inimestega erinevas kiindumuses: näiteks ärev oma paarilisega, kindel lastega ja vältiv vanematega. Siis on põhjust esitada küsimus, millest see tuleb, et need suhted täpselt nii kujunenud on.
Kui tunned, et mõni muster segab segab sinu elu, siis esimene samm on neid impulsse endas märgata, tundma õppida ja mõtestada. Kindlasti tuleb kasuks, kui uurid mõnest raamatust või kursusel täpsemalt selle kohta, mismoodi kiindumusstiilid kujunevad ja inimese tundeid ja reaktsioone mõjutavad.
Kiindumusstiilidega seotud probleemidega võib olla vaja rohkem tuge kui mõne muu, lihtsama enesearengu teemaga tegeledes. See on kindlasti sobiv küsimus, millega otsida tuge terapeudilt, et saada professionaalset abi ja nõu ning mitte üksinda liigse koorma alla mattuda.
Vedanud on neil, kes on leidnud enda kõrvale partneri, kes suudab olla niivõrd turvaline ja järjepidevalt hooliv kaaslane, et võib mõnes osas kompenseerida lapsepõlves puudu jäänut.
Ma ei propageeri lahendusena minna sellise inimese otsingule, kes sind uuesti “suureks kasvatada” aitaks, kuid usun siiralt ütlusesse: “Seda, mis on lähisuhtes katki läinud, saab ka parandada lähisuhtes”. Palju tuge tervenemisel lapsepõlve taagast tuleb läbi tervislike, hoidvate ja stabiilsete inimsuhete, mis pakuvad alternatiivset kogemust lapsepõlvele.
Teraapias või omal käel tegutsedes võiksid planeerida näiteks järgmisi eesmärke:
- Arendada võimet ära tunda oma tervislikke suhted saboteerivaid mustreid (minu vaated endale, teistele, suhetele).
- Paranda oma suhtlusoskusi ja konfliktilahendusoskusi (nt Gordoni perekool, vägivallatu suhtlemine jne).
- Tugevdada enese väärtustamist läbi nn enesekaastunde (ingl self compassion) arendamise.
- Üppida eneseregulatsiooni võtteid (närvisüsteemi rahustamise tehnikad jms).
- Mõtestada isiklikke piire, mõista nende vajalikkust ja õppida nende kehtestamist.
- Arendada avatud suhtlust oma partneriga nii üldiselt kui kiindumussuhte teemal. Paarisuhte kontekstis on muidugi äärmiselt kohane otsida vajadusel abi paariteraapiast.
Allikas: TervisPluss
