Autor: Ande Etti
Foto: Maíra Morelle
Artikkel ilmus ajakirja TervisPluss 2023. a juunikuu numbris.
Mõni manipulaator paneb teise inimese endas niiviisi kahtlema, et too ei tea enam, kas must on must ja valge on valge. Mida kujutab endast gaslighting ja kuidas seda varakult ära tunda, selgitab terapeut Ande Etti.
“Sa oled nii tundlik, sinuga ei saa üldse rääkida.”
“Sa mõtled asju välja, ma ei öelnud seda.”
“See pole nii suur asi, sa teed kõigest draama.”
Mis nende lausetega valesti on? Igaüks neist võib nimelt kõlada näitena tõsisest vaimse väärkohtlemise viisist, gaslighting’ust. Päris täpset eestikeelset vastet terminile gaslighting pole leitud, on pakutud näiteks hullutamist.
Esmalt lavastus “Gaslight” (1938) ning sellele järgnenud film (1944) tõid kasutusse ingliskeelse termini “gaslighting”. Filmi meespeaosaline manipuleerib iseenda kuritegelikes huvides naisega, püüdes panna teda uskuma, et too on mõistuse kaotanud. Film kujutab aega, mil kasutati gaasivalgustust, mida sai tugevamaks ja nõrgemaks reguleerida. Meespeaosaline kinnitab naisele, et see, mida ta oma silmaga näeb – valgus on tuhmim – on vaid tema ettekujutus, ning ühes muude salakavalate võtetega, sisendab temasse, et ta ei saa iseend usaldada.
Gaslighting on oma sisult vaimne väärkohtlemine manipuleerimise teel. See on psühholoogilise kontrolli meetod, mille läbi pannakse teine inimene oma reaalsustajus kahtlema ning saavutatakse seeläbi tema üle võim. Gaslighting’ul on tihti suur roll vaimselt vägivaldsetes paarisuhtes, kus kahjustavate mõttemängude ja ajupesu tulemusel kaotab manipuleeritav pool usu iseendasse, võib minetada viimasedki enesekindluse riismed, mis veel alles olid, ning jõuetuna vastu võidelda, jäädagi gaslight’ija mõjuvõimu alla.
Gaslighting’u eesmärk on panna teist poolt iseendas kahtlema. Mida rohkem teine kahtleb, seda rohkem omab manipuleerija tema üle kontrolli.
Üks võimalus, kuidas gaslighting väljendub, on toimunu eitamine. Näiteks teete koos kaaslasega plaanid ning lepite kokku, et lähete laupäeval teatrisse. Küsid ehk veel üle: “Oleme siis kokku leppinud? Ostan piletid ära?”. Saad jaatava vastuse. Laupäeval, kui ütled “Hakkame teatrisse minema,” teeb teine pool suured silmad ja küsib: “Millest sa ometi räägid!? Mina pole lubanud sinuga teatrisse minna!”. Ilmselgelt oled seepeale segaduses. Mis ometi toimub?
Kui sellised kogemused pidevalt aset leiavad, õõnestab see järk-järgult inimese enesekindlust ja -teadlikkust, ta hakkab kahtlema oma otsustes ja maailmatajus ega tea enam, mis on päris ja mis mitte. Ta võib hakata kahtlema endas ka teistes rollides, nt tööl või lapsevanemana, ning hakata uskuma, et ongi kaotanud sideme reaalsusega.
Viimaks võib teine pool väita midagi täiesti absurdset – näiteks, et taevas on roheline -, kuid kahtled endas sedavõrd, et jäädki uskuma, et see nii on, kuigi oma silmaga näed, et sinine mis sinine. Enda silma enam ei usalda ning kes teab, ehk isegi vabandad, et nii valesti võisid aru saada.
Juhuslik või süsteemne
Just nii kaugele võib süsteemne manipulatsioon inimese viia, kui tegu on pideva vaimse terroriga.
Tuleb silmas pidada, et kuigi valdavalt kõneldakse gaslighting’u tähenduses teadlikust kahjustavast käitumisest, siis mitte alati ei pruugi inimene, kes seda kasutab, olla ise teadlik. Lisaks võib aeg-ajalt midagi gaslighting’u pehmematest näidetest meil igaühel suhtlusesse lipsata, kui oleme endast väljas või vaimsed ressursid on nii ammendunud, et primitiivsed impulsid võtavad üle.
Ühine joon on see, et toimub teise inimese reaalsuse/kogemuse kahtluse alla seadmine, olgu see siis (paha)tahtlikult või mitte. Kahjustav efekt vastaspoolele on siiski mõlemal juhul sama.
Üks võimalus alateadlikult gaslight’imiseks on teise inimese arvamuse või tunde tühistamine. See tuleb kergesti. Oled juba omajagu ärritunud, tõusnud on elavam vaidlus ning selleks, et olukorras n-ö võit kindlustada, väänad tõde ning ignoreerid ratsionaalset väidet teise poole argumendis. Ütled, et tema arvamus ei loe või esitad oma argumente moonutatult, nii et jääks mulje, justkui teine inimene käitub ja/või argumenteerib ebamõistlikult või tema reaktsioonis on midagi põhimõtteliselt valet. “Sa ajad asja liiga suureks”; “Sa oled liiga tundlik, et sinuga rahumeelselt asju arutada”; “Keegi teine pole kunagi sellist asja väitnud, see on sinu isiklik teema”.
Alateadliku gaslighting’u alla käib ka nn toksiline positiivsus, mille korral surutakse teise inimese autentset ja põhjendatud emotsionaalset reaktsiooni maha, rõhutades üldjoontes midagi sellist, et “kõik on tegelikult hästi” või “keskendu positiivsetele tunnetele”.
Gaslight’imist võib vaadata skaalal, kus ühes otsas on vähem otsesed ning pigem ridade vahel mõistaandmised ning teises äärmuses otsene ja robustne “Seda ei juhtunud”, “Sa oled peast segi” ning “Mul ei jää midagi muud üle, kui nii käituda, sest sa oled nii neurootiline”.
Tihti on üks gaslight’imise viis vabanduste otsimine oma käitumisele. Selle asemel, et võtta vastutus teisele tekitatud valu eest ning näiteks vabandada, põhjendab inimene oma käitumist, justkui loogiline selgitus muudaks olematuks haavava käitumise.
Gaslighting’u taktikad
Gaslight’imine võib toimuda erineval viisil: mõnikord on see läbi otsese toimunu või öeldu eitamise, teinekord võib see olla sihiku ümberpööramine sinu suunas, näiteks muutes teemat ja juhtides vestluse sellisele rajale, mis paneb teda heas valguses paistma ja sind kehvas. Näiteks tood teemaks teise poole truudusemurdmise paarisuhtes ning saad vastuseks näite millestki, mille pärast sina oma elus oled suurt süütunnet ja häbi tundnud. See võib olla ka mõni täielikult proportsioonist väljas näide, mis pole kaugeltki sama kaaluga kui käesolev juhtum, ning on sel hetkel argumendina absurdiga piirnev. “Vaata, kes räägib! Põhikoolis oli sul mitu poiss-sõpra korraga, kõigiga käisid käest kinni”.
Gaslighting võib väljenduda ilmselgete faktide eitamisena (“Ei, ma tutvusin sinuga alles pärast seda, kui olin juba abielu lahutanud”), siia alla kuulub veel nii otsene valetamine, tahtlik reaalsuse moonutamine, patuoinaks tegemine kui ähvardav veenmine.
Gaslighting võib sisaldada ka teise kohta kuulujuttude levitamist. Inimene võib teeselda, et on sinu pärast mures, kuid annab teistele oma jutus mõista, et sa oled emotsionaalselt ebastabiilne. Ta võib püüda sind veenda, et ka teised arvavad sinust nii.
Ole tähelepanelik neis olukordades
Sulle öeldakse, et sa liialdad. Kaaslane haarab sul jõuliselt käsivarrest ning reageerid valuhüüatusega. Vastuseks saad: “Ära liialda, see polnud nii tugevasti. Sa ei saanud haiget”.
Sulle öeldakse, et sa oled liiga tundlik või et sul pole õigust nii tunda. Väljendad õigustatult oma tõest emotsiooni ja selgitad, kuidas end tunned, kuid sul ei lasta rääkida või süüdistatakse sind ülereageerimises ja hüsteerias. “Sa oled liiga emotsionaalne/tundlik” on otsene viide, et sinu omadused on isiksusevead ning sinu reaktsioonid seega ebakohased ja/või ülepingutatud.
Sulle öeldakse, et seda, mida sa selgelt mäletad, pole juhtunud. Asju, millest sina räägid, pole olnud, ja tema teab, kuidas asjad tegelikult olid. Ta muudab lugusid sellest, mida on lubanud ja öelnud, jättes mulje, et sina oled millestki valesti aru saanud.
Sulle öeldakse, et vestlused, mida mäletad, kulgesid hoopis teisiti. “Ma pole seda öelnud. Sa mõtlesid selle välja” paneb sind endas kahtlema, sest psüühiliselt terve inimese loomulik reaktsioon on püüda uskuda, mida teine nii kindlalt väidab. See lause aitab viia fookuse nende vääralt käitumiselt eemale.
Gaslighting peidab end tihti ka selliste lausete taga:
“Mida ma sulle teinud olen?” või “Miks sa mind ründad?”
See on vastureaktsioon, kui püüad enda eest seista ning argumenteerid, mis teise käitumises oli ebakohane. Ta pöörab olukorra 180 kraadi ümber, jättes mulje, justkui tülinorija oled sina.
“Probleem on sinus, teistel pole sellega probleemi”
Sind püütakse panna arvama, et sina oled probleemi allikas, kuigi oled langenud kiusamise või väärkohtlemise ohvriks ning sul polnud olukorra üle kontrolli.
“Mul on kahju, et sa nii tunned”
Kui keegi on sind haavanud ning reageerib sedasi, pole tegu tõelise vabandusega. Taas püütakse viidata, justkui sina oled probleemi alge. Need sõnad ei väljenda kahjutunnet selle eest, mida inimene tegi. Viidatakse, et hoopis sinuga on midagi valesti, et sa nii tunned. Vaata ka “Sa vajad abi”, mis viitab, et probleem on sinus, sinu vaimne tervis on kehv ja see paneb sind ebaratsionaalselt käituma, mis omakorda õigustab gaslight’ija tegusid.
“See pole nii suur asi”, “Sa teed kõigest draama”
Inimesed, kes kasutavad gaslight’imist, sageli minimeerivad sõnades juhtunu mõju teisele poolele. Nad püüavad jätta muljet, et teed sääsest elevandi, kui kõneled sellest, mis sind häirib. Samasse ooperisse kuulub “Sa oled nii nõudlik”.
“See on sinu süü”
Gaslight’ijad ei võta vastutust oma käitumise eest. Selle asemel võivad nad otse teisi süüdistada, isegi kui see on absurdne. Kui see süsteemselt toimub, hakkadki tundma süüd asjade eest, milles sa pole vastutav, või lausa vabandama nende eest, mis pole sinu süü, et konflikti leevendada.
“Ära mine närvi”
Üks huvitav gaslighting’u vorm on toonipolitsei mängimine. Selle asemel, et sisuliselt arutada, pööratakse tähelepanu teise emotsionaalsele reaktsioonile ja öeldu toonile, ning tuuakse see põhjuseks, miks tema argument ei ole tõsiseltvõetav.
Gaslighting võib kaasata ka inimgruppe
Peresüsteemis võivad mitmed inimesed pereliikme gaslighti’misele kaasa aidata. Eriti tõsine on lugu siis, kui peres eitatakse väärkohtlemist. Üks inimene (tõenäoliselt see, kes soovib avatult probleeme nähtavale tuua) tehakse peres patuoinaks ning teda ei kuulata. Talle heidetakse ette, et ta on pere suhtes ebalojaalne, et kritiseerib väärkohtlejat pereliiget. “Seda pole meie peres kunagi olnud”, “Isa pole sedasi kunagi öelnud, ära ole ta vastu nii karm”, “Sa peaksid olema tänulik sellise pere eest, ära ole tänamatu”.
Töökohas võib grupiviisiline gaslighti’mine välja näha nii, et töökaaslased otsivad vabandusi emotsionaalselt vägivaldse ülemuse käitumisele: “Meil on riigi suurima kasumitootlusega ettevõte. Ta on ehk natuke kõva ütlemisega, aga ta lihtsalt püüab meid kõiki suunata oma täit potentsiaali kasutama. Küll sa ära harjud. Ära võta südamesse.”
Gaslighting’ut esineb isegi ühiskondlikul tasandil, kui eitatakse reaalselt aset leidvaid fenomene. Tajud, et maailmas toimuvaga on midagi väga valesti, kuid inimesed (teinekord lausa institutsioonide kaupa) kinnitavad sulle, et kõik on hästi ja korras või et sedasi maailm peabki toimima ning sa teed taas tühjast draamat. Kui julged arvata teisiti, siis öeldakse, et oled ajupestud. Kuigi loogiline reaktsioon oleks mõelda, et ülejäänud on ajupestud, kui nende silmad ilmselgeid ebakõlasid ei näe, siis suur osa inimesi hakkab ikkagi kahtlema endas.
Seda, kui vastuvõtlikud on inimesed sotsiaalsele survele näha asju nii, nagu enamus meie ümber näeb, illustreerib psühholoogiateadusest tuntud Solomon Aschi test, milles katsealustele näidatakse kolme kriipsu ning palutakse öelda, milline on pikim. Isegi kui üks neist on ilmselgelt pikem kui teised, siis kui ümbritsevad grupiliikmed väidavad, et pikem on hoopis teine kriips, läheb arvestatav hulk inimesi sellega kaasa ning väidab lihtsalt sama, mida ülejäänud. See aitab ehk mingil määral selgitada, kuidas on ühiskondlik gaslighting üldse võimalik.
Mis ei ole gaslighting?
Saanud teada, et gaslighting eksisteerib, tekib kiusatus sellega sildistada rohkem olukordi, kui tegelikult korrektne oleks.
Gaslighting ei ole niisama valetamine.
“Kas sa käisid haiguspuhkuse ajal tegelikult kontserdil?”
– “Ei käinud.”
– “Aga ma nägin sinust sotsiaalmeedias pilte seal kontserdil.”
See “ei käinud” on lihtne vale, kui inimesel on vahele jäädes piinlik ning valetaja ei hakka sind ründama ega pööra stsenaariumit selliseks, kus sina olid see, kes valesti käitus või millestki aru ei saanud. “Milline psühhopaat teist sedasi sotsiaalmeedias jälitab?” – oleks gaslight’ija võimalik vastus.
Gaslighting ei ole lihtsalt oma arvamuse avaldamine.
“Erakond A on parim”, “Ei, erakond B on palju asjalikum”. Ükskõik kui õõvastav võib sulle tunduda teise inimese seisukoht nii emotsionaalses teemas kui poliitilised erakonnad, siis pea meeles, et erinevate vaadete väljendamine ei ole gaslighting, teise inimese reaalsuse eitamine on. Kui teine pool ütleb, et nende nägemus on ainuõige ning sina oled ullike, et usud seda, mida sa usud – see on gaslighting.
Gaslighting ei ole viha. Viha on emotsioon, millel on palju põhjendatud väljenduskohti. Nt pereliige vihastab, et tulid lubatust palju hiljem koju. See ei tähenda, et ta sind gaslighti’ib.
Miks konfrontatsioon ei tööta?
Üks põhimõte, mida järgida, on et gaslight’ija konfronteerimisest pole tõenäoliselt kasu, pigem võid sattuda uue manipulatsioonivalangu ohvriks. Kiusatus muidugi on, eriti kui sul on mustvalgel tõestus tagataskust võtta. Tekib tunne, et “Kui ma talle ainult tõestada saan, mida ta teeb, siis…” Siis ta taltub? Vabandab? Muudab end? Vastuhakkamine on keeruline, sest tõenäolisemalt saad selle peale siiski ainult uue doosi gaslight’imist. Algab lihtsalt järgmine peatükk.
“Ema, kas ma saaksin need šampuseklaasid tagasi, mis ma sulle laenasin?”
– “Mul ei ole su klaase. Andsin need juba tagasi.”
– “Ei andnud, näe, siin on pilt sinu eilselt peolt, need on minu klaasid seal laua peal.”
– “Nii sa siis oma haledat elu veedadki – piltidelt klaase jälitades? Kui sa nii lolli asja pärast nii leili lähed, mine siis ja otsi ise kapid läbi. Mul pole sellise lolluse jaoks aega.”
Gaslight’ija konfronteerimisel pole tõenäoliselt seda kasu, mida ootad. Kuna see pole siiras unustamine või kogemata riivamine, siis ei ole teise poole eesmärk olukorda lahendada, vaid säilitada oma kontrollipositsioon ja hoida sind allasurutuna. Selline inimene ei ütle “Oi, palun vabandust, et ma sind gaslight’isin. Arvasin tõesti, et olen sulle klaasid tagastanud.” Selleks hetkeks pole olukord ka enam ainult klaasides. Lisandunud on nii mitu kihti manipulatsiooni, solvanguid ja mõttemänge, et küsimus polegi enam klaaside tagasisaamises. Ei ole tõenäoline, et inimene, kes nii sügavat emotsionaalset manipulatsiooni kasutab, oma käitumist tunnistaks ja vastutuse võtaks.
Sina: “Peame hakkama lennujaama minema, kell 18 läheb lennuk”
Gaslight’ija: “Ei, see läheb kell 21”
Sina, rõõmustades, et sul on kindel tõestus, näitad teisele piletit, millel on selgelt kirjas väljumisajaks 18.00.
Gaslight’ija: “Jumal küll, sa broneerid lennud alati nii lollidele aegadele, nüüd me peame tipptunnil liiklema. Kust sa üldse selle peale tulid? Iga mõtlev inimene oleks võtnud kella 21se lennu.”
Konfronteerimisel võid saada vastu hoopis:
- Mõnitamist: “Gaslighting – õppisid selle sõna Instagramist või? Tead üldse, mida see tähendab?”
- Kõrvalepõiklemist või süü ümberveeretamist: “Sa kasutad küll valimatult kõiki võtteid, et teemat muuta, eks?”
- Viha: “Kuidas sa julged mind selles süüdistada? Ma võtan selle teema personaliosakonnas üles! Sina süüdistad mind gaslight’imises – see on vaenulik töökeskkond!”
- Veel gaslighting’ut: “Ah nii. Sa oled nii suur egomaniakk, et arvad, et mina gaslight’in sind! Ma lihtsalt suunan tähelepanu sinu ebasobivale käitumisele. Sa kujutad ette, et sa võid kõike kontrollida. Ostad piletid kes-teab-mis ajaks! Ja mina lasen sul puhtalt pääseda, sest ma ei taha tüli. Enam mitte! Ja mina olen nüüd gaslight’ija sellepärast, et ma ühte lennuaega valesti mäletasin!?”
Kuidas end gaslight’mise eest kaitsta?
Esimene ja kõige parem kaitse on gaslighting’u äratundmine. Kui inimene paljastab end sulle gaslight’ijana, siis edasi pole muud, kui enesekaitse. Kui saad aru, mis toimub, seisa vastu soovile vaielda. Võta kapist oma klaasid ja mine koju. Ära enam laena emale neid klaase.
Üldisemas plaanis võib see tähendada seda, et pead võtma oma asjade eest suurema vastutuse enda peale. Eemaldu gaslight’ijast selles osas, kus sa temale loodad, et oleksid iseseisvam ja ei sõltuks temast.
Teadvusta, et teie suhtluses toimub gaslighting ning vaata oma kogemusele läbi selle prisma. Ära püüa leida loogikat gaslight’ija süüdistustes, ära otsi süüd endas.
Kui ülemus gaslight’ib sind, väites, et sa ei saada talle dokumente õigeks ajaks, siis kindlusta oma tagala, lisades meili saates “lugemise kinnitus”. Saada koostööpartnerile pakk nii, et see antakse üle allkirja vastu. Pea olulisi vestlusi tunnistajate juuresolekul. Kindlusta, et sinu korrektsest käitumisest jääks jälg maha. Need on tulevikku suunatud tegevused, et ennetada ohvriks langemist, et tõestada, et sina oled oma osa teinud, kui keegi selle reaalselt kunagi kahtluse alla seab.
Nii palju kui suudad, jää endale kindlaks ning ära lase gaslight’ijal tekitada endas tunnet, et oled isekas või lohakas, rumal või ahne vms. Selleks kasuta teisi usaldusväärseid inimesi oma peegli ja reaalsuskontrollina – vestle sõprade või terapeudiga, et aru saada, mis teie suhtluses tegelikult pinna all toimub. Abi võib olla sellest, kui kirjutad enda jaoks asju üles. Siis on sul mustvalgel kinnitus endale, et sinu mälu ja tajud ei peta sind.
Kui tegemist on paarisuhtega ning mõistad, mis toimumas on, siis võiksid endale esitada küsimuse, kas see on hetk, mil hakata otsima teed suhtest välja.
Kui sul on jaksu ja tahtmist ka otseses vestluses seista vastu gaslight’imisele, võid kasutada lauseid, mis kinnitavad sinu enda kogemust toimuvast. Näiteks “Ma tean, mida ma nägin”, “Ära ütle mulle, kuidas mul on õigus ennast tunda. Need on minu tunded ja need on päris”, “Mul on õigus soovida sellel teemal rääkida. Ära ütle, et ma dramatiseerin üle.”
Allikas: TervisPluss
