Tekst: Ande Etti, terapeut
Foto: Priit Simson
Artikkel ilmus ajakirjas TervisPluss 2025.a veebruarikuus.
Ingliskeelse terminiga people pleaser tähistatakse inimest, kes hülgab oma heaolu ja vajadused, et teistele vastu tulla, nende soovide eest hoolt kanda ja heakskiit ära teenida. Sellise ülemäärase vastutulelikkusega inimesi kahtlustatakse teinekord pugejalikkuses või tahtlikus manipuleerimises. Tegelikult juhib sellise inimese käitumist lapsena kogetu ning teadlikku lipitsemist on selles kas imevähe või üldse mitte.
Terapeut Ande Etti selgitab levinud käitumismustrit ja selle tekkemehhanismi ning annab soovitusi, kuidas ennast ja teisi kahjustavast nõiaringist välja tulla.
Iga hinna eest meeldida püüdja motivatsioon on hoopis sügaval sisimas – hingesoppides, mida on haavanud valusad kogemused ning tekitanud lakkamatu ebaturvalisuse-, hirmu- ja süütunde. Hoopis juurdunud alateadlikud uskumused on need, mis teatavad: „Kui sa kõigile meele järele ei ole, kukub su maailm kokku“ või „Oled väärtuslik ainult siis, kui oled teistele kasulik“.
Sellise inimese käitumist juhivad sügavad alateadlikud mustrid, mis panevad teda käituma ennastohverdavalt selleks, et vältida teiste pahameelt, hukkamõistu, ebamugavust, pettumust. Vastutulelikkusega püüab ta vältida seda, et teised ta hülgaksid või eemale tõukaksid.
Ebaturvalisuse tunne on see, mis paneb teda muudkui teistele andma. Seda ka siis, kui see teda ennast lammutab ja üle jõu käib. Püüd meeldida on sellisel juhul õpitud toimetulekumehhanism.
Hingesügavustesse on peitunud hülgamishirm, mis suunab igapäevast käitumist ja valikuid.
Kust need mustrid tulevad?
Täiskasvanuea alateadlike käitumismustrite jälgi ajades jõuame enamasti ikka lapsepõlvekogemuste juurde. Ajal, mil inimese psüühika on alles kujunemas ning väga vastuvõtlik ja mõjutatav kõikidest kogemustest, õpib laps oma vanematelt, kuidas siin maailmas asjad käivad. Ka ülemäärase vastutulelikkuse mustri on kirjutanud needsamad lapsepõlves saadud kogemused. People pleasing’u juurtega tihedalt põimunud on ka perfektsionismi alged.
People pleasing on suhetes turvalisust otsiv käitumine. Selle kaudu püüab inimene säilitada harmoonilist sidet teistega, et püsida eemal ohust. Niisugune alateadlik tung viitab, et lapsepõlves pidi inimene kogema midagi sellist, mis lõi tema turvatunde kõikuma ning röövis usu sellesse, et ta on armastusväärne ja aktsepteeritav sellisena, nagu ta on.
Hingesügavustesse on peitunud hülgamishirm, mis suunab igapäevast käitumist ja valikuid. Inimene on olude sunnil leiutanud enda allasurumise strateegia ja nii on kujunenud uskumus „Mul on turvaline vaid siis, kui ma kõigile meeldin“.
Miks emotsionaalne hülgamine nii suurt rolli mängib?
Miks me räägime turvalisusest ja ohutusest ning nende vastanditest? Paljud võivad tagasi mõelda iseenda või oma laste lapsepõlvele ning järeldada, et seal polnud midagi otseselt ohtlikku või hirmu tekitavat – lapsed olid toidetud ja hoitud, keegi ei tõstnud nende vastu kätt ega karistanud neid muul vägivaldsel moel, elukoht oli stabiilne ja pereliikmeid ei tabanud tõsised haigused ega surm. Mis seal ohtu kujutas? Psüühika aga teeb oma järelduse peenemate nüansside põhjal kui need üldised faktid.
On toodud paralleele, et ajalooliselt, inimese kujunemise loos, tähendas grupist väljaheitmine inimesele surmaotsust, sest ilma kogukonnata ellu ei jäädud. Arvatakse, et see on üks põhjusi, miks hülgamist nii katastroofilisena tõlgendame. On uuringuid, mis väidavad, et äratõukamine aktiveerib ajus samad piirkonnad mis füüsiline valu. Inimese närvisüsteem tõlgendab hülgamist eluohtliku olukorrana.
Samamoodi on vastsündinule ellujäämiseks kriitiliselt oluline emotsionaalne ühendus emaga. On vaja, et tekiks piisavalt tugev side, et ema püsivalt lapse heaolu eest hoolitseks ja talle eluks vajalikku pakuks. Seda protsessi inimese psüühika kogu aeg jälgib ning teeb järeldusi, kui turvaline elu parajasti on. Ohutu on siis, kui hooleandja on beebile häälestunud ja näitab kõikide oma kehamärkidega välja, et on pühendunud tema vajaduste eest hoolitsemisele. Ohtlik on siis, kui beebi psüühika tajub mingeid ebakõlasid tema ja hooldaja vahelises sidemes – see annab häiresignaali ning mobiliseerib elu eest võitlema. Sama protsess jätkub lapseeas.
Seepärast otsib ka lapse psüühika lakkamatult sidet (just nimelt sügavamat emotsionaalset, mitte ainult füüsilist sidet!) oma vanema või hooldajaga ning testib pidevalt, kas vanem aktsepteerib ja armastab teda sellisena, nagu ta on. Kui vastus on „ei“ või „võib-olla“, peab psüühika leiutama viise, kuidas seda sidet päästa.
Sedasi kujunevadki õpitud toimetulekumehhanismid. Laps paneb kogu oma jõu selle sideme püsimisse, püüdes vanemale meelepärane olla. See võib tähendada oma sisemisest häälest üle sõitmist, et painutada ennast selliseks, nagu vanem ootab. Laps kohaneb vanema ootustega, et ellu jääda.
Tihtipeale ei saa lapse kõrvalekalle loomuliku eneseavastamise ja arengu teelt nähtavaks enne kui varases täiskasvanueas. Varem võib end edukalt alla surunud laps näida täiskasvanutele lihtsalt väga „tubli“ ja „kuulekas“.
Kuidas täpsemalt vanemlus mõjutab?
Esmalt võib juba vanemate teadlik kasvatus hõlmata juhtnööre olla „hea“, „tubli“ ja „viisakas“ selles tähenduses, et hea tähendab teistele meele järele olemist. Teine osa on seotud vanemate heakskiidu ärateenimisega.
Emotsionaalset sidet vanema ja lapse vahel ei lõhu mitte suured ühekordsed juhtumised (mida on lihtne psühholoogilise traumaga seostada), vaid süsteemsed igapäevased detailid lapsega suhtlemisel, mille mõjul laps hakkab otsima viise, kuidas kujundada end vanemale meelepäraseks.
Unaruses (emotsionaalsed) vajadused.
Üks suur mõjutaja on see, kui lapse ja vanema suhetes on lapse vajadused väga tagaplaanil või neid lausa ignoreeritakse. Tuletan meelde, et olulised pole ainult füüsilised vajadused, selles artiklis viitab sõna „vajadus“ eriti just emotsionaalsetele vajadustele. Laps võib kasvada üles sellises õhkkonnas, kus oma vajaduste eest saab karistada – vanema reaktsioon on tõrjuv, ta jätab lapsele mulje, et too on koorem (ohe, mis kannab sõnumit „Sinu emotsioonid on koormavad“; kommentaar, mis annab teada, et sa peaksid olema teisiti: „Ära ole vihane“). Lõpuks annab laps alla oma vajaduste siiral väljendamisel ja temast saab kameeleon – ta õpib, et ainus viis oma vajaduste katmiseks (või mitte saamaks haiget või tõrjutud) on oskuslikult kohaneda teiste soovidega. Ta surub alla oma kurbuse, matab kinni oma viha ja igatsuse ning püüab olla vapper tinasõdur.
Kontrollivad vanemad.
Vanemlus on väga keskendunud lapse kuulekusele ning sellele, et ta oleks täpselt selline, nagu vanem soovib, autonoomsusele on jäetud vähe ruumi. Oma valikuid ei lasta lapsel teha või lubatakse seda vähe. Muidugi ei otsusta ükski vanem teadlikult, et asun nüüd lapsega nii suhtlema, et teda alla suruda. Teadvustamata, et laps on sünnist saati eraldi indiviid oma väljendamist vajava isikupära, soovide ja vajadustega, võib vanem tahtmatult jagada lapsele kiitust ja tähelepanu just selle eest, kui laps vastab tema ootustele. Peres võib esineda ka otseseid karistusi või ähvardusi, kui laps ei tee asju vanema ette antud viisil.
Kasvatuskultuur.
Paljudes kultuurides kasvatatakse ennekõike naisi olema leplikud ja järeleandlikud, rahu hoidvad. Avalik arvamus ja kultuurikeskkond karistavad teatud moel selle eest, kui sa selline pole.
Passiiv-agressiivsed karistused.
Kui vanemad küll ei karista nähtavalt selle eest, kui laps nendega üht meelt pole, kuid tõmbuvad eemale emotsionaalselt või „riidlevad“ vaikimisega, karistavad nad armastusest ilmajätmisega.
Vanemarolli sattunud laps.
Mingil põhjusel ei ole ema või isa olulisel määral kohal, lapse jaoks olemas või suuteline vanemlikku hoolt pakkuma. Laps võtab emotsionaalselt üle lapsevanema rolli ja hakkab ülejäänud pere eest hoolitsema: nende muresid leevendama, nende heaolu eest vastutama. Selle hulka võib käia ka see, kui vanemad räägivad lapsele ülemäära palju oma probleemidest, toetudes emotsionaalselt lapsele.
Pealesunnitud kuulekus.
Seda soodustavad vanemad, kes tekitavad lapses süütunnet või süüdistavad teda isekuses, kui laps ei tee seda, mida nad tahavad. Ma ei räägi siinkohal sellistest nõudmistest, mis on lapse arengut ja heaolu silmas pidades vanema loomulik vastutus („Sul on nüüd aeg magama minna“ või „Ma ei lase sul väikest venda kividega loopida“). Vanemad kipuvad teinekord võtma otsuseid, mida noor inimene tegelikult võiks ja saaks enda eest teha, temalt ära ning suruvad oma tahtele alistumist peale. See ei pea olema alati range käskimine, siia alla käib ka meelitav-manguv mõjutamine à la „Tee emme rõõmsaks, pane täna ikka see kollane kleit“ või surve minna arstiks õppima, et pere ootustele vastata.
Vanemad võivad ka uskuda väga rangetesse kasvatus- ja distsipliinimeetoditesse ega julge anda lapsele vabadust valida, kartes „mis temast siis saab“. Vanema käitumist juhib uskumus, et lapsed on loomult isekad ja nad tuleb „dresseerida“ kuulekaks. Ta ei usu sellesse, et toetades lapse arengulisi ja emotsionaalseid vajadusi, avanevad tema parimad omadused.
Eeskuju.
Kui vanemad ise väljendavad oma käitumises ja olekus märterlust ja „pühaklikku“ käitumist, asetavad nad pjedestaalile ideaali inimesest, kes ei vaja kunagi midagi, hülgab iseenda vajadused, aga annab endast teistele palju. Vanematel endal on uskumus, et enese eest hoolitsemine on hoopis isekus või laiskus.
Vägivald.
Võib ka ette tulla, et peres on keegi (vaimselt) vägivaldne inimene, kes on väga domineeriv ja kardetud. Seega kujuneb perekonnas suureks väärtuseks võime olla tema meele järele ja mitte pälvida tema viha või halvakspanu, mis maksaks kätte nii sulle endale kui ka tooks kannatusi sinu armsatele pereliikmetele.
Igapäevased pisitraumad kuhjuvad
Lapse aju otsib kogu aeg oma vanematelt viiteid (hääletoon, pilk, kehahoiak), et juhinduda nende järgi ning saada aru, milline käitumine kõige tõenäolisemalt annab mingisugusegi sideme vanemaga. Laps kohaneb oludega ja tema toimetulekumehhanism kujuneb selle alusel.
Need igapäevased kogemused kokku ongi see, mis kuhjudes moodustavad lapseea trauma. Trauma on kõrvalekalle loomupärasest arengust. Miski on psüühikat seganud ja juhatanud kõrvalteedelt lahendusi otsima.
Rääkides lapse sellisest kogemusest traumareaktsioonide kontekstis, siis psüühiliselt traumeerivat igapäevaelu kogedes on laps võitle-või-põgene-reaktsioonide jaoks liiga väike ja abitu (kuigi ta võib seda aeg-ajalt püüda teha). Kuid lõppkokkuvõttes ei suuda laps võidelda oma vanema vastu ning tal pole võimalusi sellest olukorrast välja murda. Tardumisreaktsioon pole aga kohane, sest sel juhul ei saaks lapse vajadused kaetud. Seega otsib psüühika järgmist viisi.
Inglise keeles fawning (lähim vaste eesti keeles on ehk lipitsemine) on reaktsioon, mida võib kokku võtta kui kutsika käitumist, kes üritab ülipüüdlikult peremehele meelepärane olla ning on valmis tegema kõike, mida too soovib. Selleks, et inimesena toime tulla, õpid erilise tähelepanelikkusega häälestuma teise inimese tujudele ja soovidele ning saavutad kõrgtaseme tema vajaduste eest hoolitsemises ja ärrituse ennetamises. Annad endast kõik ja seisad hea, et teine oleks emotsionaalselt tasakaalus, et ta sulle mingilgi viisil haiget ei teeks. See reaktsioon, alandlik kuulekus, on people pleasing’u keskmes.
Kaks väga ebakonstruktiivset emotsiooni, mis people pleaser’i tõlgendusi ja käitumist mõjutavad, on häbi ja hirm. Need on väga võimsad inimkäitumise mõjutajad.
Püüdliku meele järele olemise kontekstis kõneleb häbi järgmist:
- „Ma ei meeldi endale. Ainus viis, kuidas enda suhtes häid tundeid tunda, on see, kui ma teistele meeldin.“
- „Ma ei austa ennast – järelikult ei austa keegi teine mind samuti. Saavutan austuse vaid siis, kui vastutulelik olen.“
- „Ma ei tohi oma vajaduste eest seista, sest ma pole seda väärt. Kui ütlen ei, siis teised hülgavad mu.“
Hirm ütleb sedasi:
- „Kui ma enda eest seisan, siis saan karistada. Enese peale mõtlemine maksab mulle kätte.“
Vürtsi lisavad ka hilisema elu kogemused
Sellise sisekõne ja uskumuste kujunemist võivad muidugi mõjutada ka pärast lapsepõlve ette tulevad traumeerivad kogemused, nagu näiteks vägivaldne paarisuhe või hülgamine lähedase inimese poolt. Tugevalt emotsionaalsed või pikka aega kestnud häirivad kogemused täiskasvanueas võivad samuti kallutada inimest turvatunde otsimiseks teistele meele järele olema.
Lisaks turvatunde röövimisele mõjutavad need kogemused enesekindlust ja -hinnangut ning muudavad veelgi ebatõenäolisemaks enda vaba väljendamise.
Esimesed teeotsad enese taasleidmiseks
Et leida tee allaheitlikkuse nõiaringist välja, on vaja süüvida oma tunnetesse. Häbi, süü, hirm ja paljud muud hingel olevad tunded tahavad, et neid kuuldaks ning kinnimätsimise ja allasurumise asemel tunnistataks ja läbi elataks. Seejärel on nad ehk valmis lahti laskma ning eemalduma. Sellel otsingul võib usaldusväärne ja oskuslik terapeut sind aidata.
People pleaser ei ole ühenduses oma sisemiste piiridega (mida ma vajan, mis mulle sobib, mis mulle liig on), seepärast ei saa ta ka oma piire kohe väljapoole kommunikeerima hakata. Esmalt on oluline võtta aega, et rahulikult enda sisse vaadata ning ennast tundma õppida, küsides endalt: „Mida ma tegelikult vajan/soovin?“, „Mida ma valiksin selles olukorras, kui mu valikul ei oleks mulle negatiivseid tagajärgi?“, „Mida mu sisetunne mulle ütleb?“
Samavõrra oluline on harjutada oma vajaduste ja soovide oluliseks pidamist – kummutades uskumusi, mis ütlevad, et enda eest hoolitsemine ja seismine on isekuse märgid.
Alles pärast neid samme saab asuda harjutama oma piiride väljendamist maailmale. Ka seda on hea alustada vähehaaval, pisiasjadest („Ma tegelikult ei soovi teed, võtan kohvi“) ning jõudes lõpuks kõrgema taseme väljakutseteni nagu erisugustele palvetele ei ütlemine.
Loe lähemalt, mida tähendab mõiste people pleaser, artiklist: Kui püüdlus teistele meele järele olla väljub piiridest: pilguheit people pleaser’i maailma
