Miks mõned lapsed kõike närivad? Pliiatsiotsi, sõrmi, riiete kaeluseid, mänguasju, õppevahendeid…

Miks lapsed närivad?

Närimisel võib olla mitmeid põhjuseid – ärevuse maandamine, keskendumise soodustamine, autismi puhul on eriti sage sensoorse sisendi vajadus (vajadus stimmimise järele – teatud tegevuste sooritamine enda rahustamiseks, keskendumise soodustamiseks vms). Ka esemete närimine on üks stimmimise variante. Sellel puhul vajab laps oraalset sensoorset sisendit ehk teiste sõnadega: tal on vajadus saada meele-elunditega teatud tekstuuriga esemete närimisest saadavat tunnet.

Iseenesest ei ole närimises midagi halba. Oled ise ka kindlasti kogenud midagi järgnevast: suurt soovi süüa midagi krõbisevat või närida närimiskummi; oled närinud pliiatsiotsi või küüsi, kui pead keskenduma või oled ärevil. See on täiesti loomulik eneseregulatsiooni meetod.

Oluline on rõhutada, et kui tegu pole näiteks igavusest tekkinud harjumusega, on tegu on vajadusega. See tähendab, et teie lapse ei vali teie ärritamiseks lõunasöögi asemel krõbistamiseks teleripulti. Ta tunneb oma kehast tulevat vajadust seda teha.

Keelata või mitte?

Närimist pole vaja keelata lihtsalt keelamise pärast. Probleemiks muutub närimine alles siis, kui see kas takistab lapsel mingite igapäevategevuste tegemist (näiteks ei suuda laps koolis kirjutada, vaid topib pidevalt pliiatsit suhu) või närib ta asju, mis on talle ohtlikud või närimiseks tõesti ebasobivad (näiteks närib laps esemeid, mis võivad kahjustada hambaid või on tal oht pidevalt märjaks lutsutatud särgikaeluse pärast kaaslaste pilgete sihtmärgiks saada).

On oluline, et muude asjade närimise keelamisel pakuksime lapsele sobiva alternatiivi (närimisvahendi, igememassaaži, sobiva toidu vm), sest muidu võib frustratsioon, mis närimise piiramisel tekib, väljenduda muudes valdkondades – lapsel võib tõusta ärevus, väheneda keskendumisvõime, tekkida või süveneda enesevalitsuse kaotamise hood, kasvada ärrituvus jne.

Võrdluseks võid kujutleda, mis sinuga toimuks, kui sul on väga tugev janu, aga sul keelatakse juua. Nüüd aga kujutle, kui sulle öeldakse, et soovitud limonaadi sa tõesti ei saa, aga võid juua vett. Parem? Ilmselt oleksid mõnevõrra pettunud, aga vajadus saaks rahuldatud.

Loomulikult jääb ka võimalus, et närimine on käitumuslik ning ka sellisel juhul ei tohiks sundida last närimist lõpetama, vaid aidata tal leida teisi toimetulekumehhanisme. Näiteks kui lapsel on komme ärevas olukorras närida, võib abi olla, kui õpetada talle eneserahustamise tehnikaid nagu sügav hingamine või lihaste pingutamine-lõdvestamine.

Millega ebasobivate asjade närimine asendada?

Spetsiaalset närimisvahendit kasutatakse selleks, et laps lõpetaks ebasobivate või ohtlike esemete närimise. Kui lapsel on isiklik närimisvahend, mis on temaga pidevalt kaasas ning mida ta saab vajadusel närida, siis saab last õpetada närima ainult seda vahendit. Seeläbi anname lapsele turvalise ja sobiva väljundi oma sensoorse vajaduse rahuldamiseks, kuid piirame neid käitumisi, mis on ebasobivad (muude asjade närimine).

Närimisvahendid on spetsiaalseks selleks tarbeks loodud esemed, sageli sellised, mida saab ehtena kaela riputada (ingl k chewlery), et need oleks alati käepärast. On ka äritavad pliiatsikatted või käevõrusid. Internetist leiab nendest väga laia valiku. Hea näide kohasest närimisvahendist on ka närimiskumm, mis teinekord aitab teismelistel ja täiskasvanutel paremini keskenduda.

See, milline vahend valida, sõltub mitmest asjaolust:

  • kas laps närib esi- või purihammastega
  • kas ta eelistab tekstuuriga või siledamaid esemeid
  • kui kõva peaks näritav ese olema

Ingliskeelne närimisvahendi valimise abimees: https://www.arktherapeutic.com/how-to-choose-the-right-chew/

Ostsin lapsele närimisvahendi. Mis edasi saab?

Iga kord, kui laps proovib närida midagi ebasobivat, tuletage talle meelde, et ta näriks oma närimisvahendit. Olge järjekindel ja kannatlik, kuna harjumuse ümbersuunamine võib võtta aega. Kõige parem on, kui kaasate selle harjumuse kujundamisse nii õpetajad, vanavanemad, õed-vennad, sugulased, lapsehoidjad, tugiisikud, terapeudid jne, kuni harjumus jääb külge.

Kindlasti tekib ennekõike lapse õpetajatel küsimus, kuidas saab õppetööd kaasa teha õpilane, kes pidevalt närib. Lapsel ei pea laskma kogu aeg kontrollimatult närida, aga kui on teada, et lapsel on selline vajadus, võiks talle võimaldada koolipäeva jooksul regulaarseid närimispause. Nende sagedus ja pikkus on individuaalsed.

Vahel piisabki sellest, et lapsel on päeva jooksul närimispausid, mille ajal ta saab oma närimisvajadust rahuldada. Teinekord on närimine üks tükk suuremast pildist – vaja on ka teisi sensoorsed või rahustavaid strateegiaid. See käib eriti nende juhtude kohta, kui närimine muutub eriti agressiivseks või on närimisvajadus väga suur.

Nõuandeid tugeva närimisvajadusega tegelemiseks

  • Selgitage välja põhjus. Kõige parem, mida teha saab, on selgitada välja närimise põhjus. Jälgi, mida laps närib ja millistes olukordades. Pidage närimispäevikut selle kohta, kas laps närib, kui tal on igav, ta on väsinud, ärevil jne. Ärge unustage, et isegi kui stress või ärevus pole närimise peamine põhjus, närivad lapsed rohkem stressirikkas olukorras. See, mida teie peate stressiks, ei pruugi olla sama lapse jaoks. Sensoorse info töötlemise eripäradega inimese jaoks võib heli, mida teie isegi tähele ei peane, olla kui küüntega üle tahvli tõmbamine. Vajadusel konsulteerige laste- või hambaarstiga, toitumisspetsialistiga, logopeedi, tegevusterapeudi või psühholoogiga.
  • Järgige sensoorset „dieeti“. Kui närimisvajaduse alus on sensoorse info töötlemise probleem, pidage nõu tegevusterapeudiga. Muu hulgas saab tegevusterapeut koostada lapsele nn sensoorse dieedi – tegevused, mis aitavad reguleerida tema sensoorset süsteemi.
  • Masseerige igemeid. Teinekord võib närimisvajaduse puhul olla abi igememassaažist, kuna pakub oraalset sisendit teisel viisil. Massaaži võib teha ka läbi põskede, kui laps ei soovi, et seda tehakse suus seespool.
  • Proovige lisada lapse menüüsse raskemini näritavaid toite. Näiteks toored porgandid, küpsised, õunad, vinnutatud liha jne. See võib käia kaasas söögikordadega või olla vahepalaks. Vahel on abi ka intensiivsemalt maitsestatud või vürtsikast toidust, kui laps on nõus neid sööma.
  • Lisage päevarutiini teisi suud puudutavaid harjutusi, näiteks vilede puhumine, läbi kõrre joomine, kõrrega seebimullide puhumine jne). Kasutage vindiga kõrsi, et imeda oleks raskem. Laske lapsel kõrrega juua paksendatud vedelikke (õunapüreed, jogurtit jne).
  • Kasutage vibratsiooni. Proovige vibreerivat hambaharja. Enamik lapsi, kellel on vajadus närida, peavad seda meeldivaks.
  • Pakkuge lapsele tugevat füüsilist tegevust. Sageli kui lapsel on suuga seotud sensoorsed vajadused, on tal need ka mujal kehas. Kui need vajadused saavad kaetud (keha saab piisava koguse propriotseptiivset* sisendit – nt ronimine, kätekõverdused, raskete asjade tassimine, hüppamine batuudil, tugev surve (nt kallistus), võib väheneda ka vajadus närida. *propriotseptsioon – tunnetus oma kehaosade asendist keha ja üksteise suhtes ning nende kasutamisest tegevuses.

Mõned lapsed kasvavad närimisvajadusest välja, teistel võib oraal-sensoorse sisendi vajadus mingil määral jääda kogu täiskasvanueaks. Väljenduda võib see näiteks nii, et inimene eelistab süüa iga toidukorraga midagi krõbisevat.

Kui tunned, et vajad abi oma lapse toetamisel, konsulteeri julgesti spetsialistiga (näiteks tegevusterapeut, logopeed, eripedagoog jne), nemad oskavad siin loetletud soovitustele kindlasti lisada veel hulga häid mõtteid ning kohandada tegevusi sinu lapse jaoks.

Ande Etti